28. august 2014

Kõige esimene postitus

Tere varahommikut, väike sõber, kes sa oled siia jõudnud!Tähistame tänasega reisi alguse esimest tähtpäeva ehk nädal aega Eestist lahkumisest saadik. Tegelikult muidugi tundub hetkel, et mööda on läinud umbes kuu, sest igasugu kogemusi ja ajavööndeid said üksteise otsa rammitud nagu laudu sealsamas saekaatris. Tuleb siis nüüd üks selline lakoonilisemat sorti algus, sest üritan mälus kõik kenasti paika seada, ei pahanda :)

Reis algas Helsingisse sõiduga. Väga kena, väike vein suure loksumise vastu ja paduvihmane sõit lennujaama (millisesse, mina ei tea... pime oli). Lennujaamas viibisime üsna kaua – kohale jõudsime kell 11 õhtul, aga lennuki ametlik aeg oli alles kell üheksa hommikul, seega tõmbasime end mingisuguse pehme pingi peal kerra ja kõikusime une ja reaalsuse vahelises hägus... maksimaalselt mõnus ei olnud. Hommikune lend Stockholmi, kus Uku endale lõpuks kerge suikumise lubas, kuna öösel oli ta galantselt minu und ja meie varandust valvanud, kestis umbes nii, et tõusis õhku, viis minutit võis turvavöö lahti olla ja siis juba hakkas maanduma jällegi – umbes viiskümmend minutit. Seal saime vist (hea mälu!) jälle üsna pikalt lennujaamas passida, seekord magas Uku ja mina lahendasin ristsõna – võrdõiguslikkus, eksole. Nägime veel üht vene perekonda, kes jäi enda lennukist maha ja kõik ulgusid ja röökisid seal värava juures, aga peale nad ilmselt siiski ei saanud... lennukit ei olnud enam akna taga. Kes üldse jääb lennukist maha?

Nii ja siis hakkas meie üheteisttunnine kestvuslend Bangkokki – väga fäänsi, Norwegian on väidetavalt mingi uus lennufirma ja kena oli see sõiduk küll, isegi uus lõhn oli sees. Üritasime magada ja filme vaadata ja muusikat kuulata ja süüa, aga kurat, lennukis ei ole ikka miski nagu õige... film ei ole nii huvitav, uni pole sügav, toit jätab ka soovida. Alguses tundus muidugi mõnna, aga peale poolt aega tundus, et nüüd võiks nagu aidata kah. Ja siis tuli Bangkok, mis lõi õhuniiskusega rusikaga kõhtu, niiet lennujaamast välja me eriti ei jõudnudki järgmise viie tunni jooksul – alles eriti palaval maal saab aru, kui hea asi on ikka konditsioneer. Küll aga jõudsime ühte väga lahedasse kohvikusse, kus tellisime kohe suured jääkohvid, sest mis see välismaa lurr ühele Kehrwiederi-hundile ikka ära ei ole. Mmmmm-mh... poole kohvi pealt tundus mulle kõik eriti ere ja lahe ja naljakas... kolmveerand kohvi pealt hakkas natuke paha ja mõne aja pärast ma juba värisesin ja needsin end maailma põhja.  Ukul ei olnud midagi (seda tuleb siin tekstis veel palju ette :D) Ilmselgelt sain ma teada, mis asi on kohv + jetlag ehk eestikeeli vööndivahetusväsimus (edaspidi vvv) – maailm kõikus ja umises täpselt nagu lennukis ja see ei läinud kohe mõnda aega üle. Ma ei tea, mis ajavööndis see Bangkok on, aga väga vales igal juhul minu jaoks. VVV ongi umbes selline tunne, et kohe hakkan oksendama ja minestan ära, aga kui magama jääd, läheb õnneks üle, seega tegin mitu miniuinakut. Aaa ja seda ka, et Bangkokis paistab päike OTSE lagipähe ja varjud on nagu laelambi valgusega... imelik maa.  Singapuri lennujaam oli väga kaunis, lennujaamas oli üleni igal pool vaip maas ja igal pool olid tasuta jalamassaažimasinad, mis on neist ju väga kena, eksole (umbes nii palju ongi meeles).

Ja siiis – Darwinisse panime jala maha kohaliku aja järgi umbes viie paiku. Turvaonu oli nii kena ning ei sundinud meid isegi kotte läbi röntgeni viima, küsis vaid, kas meil pole seemneid ega ebolat – õnneks ei olnud (jess) ja saimegi läbi. Kummaline on olla maal, kus sa oled küll välismaalane, aga saad kõigest aru (kui pole üheski inglise keelt rääkivas riigis varem käinud) ja inimesed käituvad sinu nagu mõistusliku olendiga. Sealt edasi rändasime linna lennujaamabussiga, mida juhtis vana Rassakas (ma ei teinud pilti ja ta nimi oli Dayle, aga vannun, et oli väga sarnane) ja jõudsime Darwinisse, kui oli juba puha valge, sest siin tõuseb päike umbes kümne minutiga... umbes. Seal tegime aega parajaks otsemaid tasuta bussiga Parap’i turule sõites, mis toimub laupäeviti ja kus saab aasia sööki, new age kräppi ja massaaži.

Esimesed muljed: palmid, palavus ja PÄIKE. Jõudsime enda ööbimispaika, mis on raudselt kõige hipim koht terves Darwinis (we know, oleme selle 100 000 elanikuga asula üsna risti ja põiki läbi käinud juba, vähemalt selle popima osa). Gecko Lodge’i juhataja nimi on Ian/Jan/Yan ja ta on taimaalane ja metsikult sõbralik. Iga päev lagastavad noored üürnikud kogu koha ära, aga hommikuks on haldjas kõik ilusasti korda teinud, puhtaks pesnud ja ära pühkinud... öökellaaega ei ole ja reegleid samuti mitte, aga sellegipoolest käituvad inimesed pigem nagu suur perekond ja ei sega teineteist, kui mõni varem magada tahab. Esimene mulje oli minu jaoks veidi hirmuäratav, aga viies päev on käes ja juba on kõik üsna tsill. Saad aru küll, et yoyoyo, enamik on noored, käivad juba tööl ja peale seda on õhtul vaja ennast lõdvaks lasta. Väga multikulti, Sitsiiliast ja Saksamaalt ja Inglismaalt ja Prantsumaalt ja jumal teab, kuskohast. Siia saime Nancy, Uku kursaõe kaudu, ja Yan oli väga vaimustuses, et me teda teame ja ka eestlased oleme ja üleüldse, eksole.

Hostelis on mõnus bassein, kus keegi ei uju, meie ujume, ja soolane vesi. Hostelis on basseini ääres telekaruum, kus kogu aeg vaadatakse telekat ja seal on kohe selline kindel seltskond, kes ALATI kohal on. Telekat vaadatakse valjult. Viimati näiteks tuli sealt kell kolm öösel Hea, paha ja inetu (teate küll seda kõige tüüpilisemat westerni heli) ja ikka nii kõvasti, et naabertänavasse ka kuulda oleks. Teleka ees oli üks poiss, kes magas.

Ja siiiiiis on siin muidugi Darwini peamine iseloomujoon ja rääkimisväärsus ehk LOODUS. Kohe alguses, siia tulles, kohtasime esimese lõuna ajal pargis juba umbes kolme erinevat lahedat lindu, kellest ainsana teadis Uku rihukana ja mingit kullilist (mul ei ole eriti netti, seega igaüks googeldab soovi korral ise). Pikutasime ja loopisime lindudele leiba ja vahtisime nagu imeloomi. Ilmselt sama, kui mingisugused austraallased tuleks Eestisse tuvisid, varblasi ja kajakaid taga ajama... Täna nägime aga näiteks meeeeletult suurt papagoide parve peatänava juures ja noh, hakkidele nad just karjumise poolest eriti alla ei jäänud.






Kõik on suur ja lopsakas, igal pool on palmid ja õies puud ja mida kõike veel ning vihmaperiood pole üldsegi ju veel käes. Igal öösel töötavad kõikjal vihmutid, et päeval midagigi taimedest alles jääks. Öösiti kõnnivad puude otsas ringi hästi armsad opossumid ja latvades kõõluvad ning lendavad minu maailma lemmikud täna Austraalias (nagu ütleks dr. Koit) ehk LENDREBASED! Seda peate kohe kindlasti guugeldama, sest nad on nagu uskumatult suured nahkhiired ja noh... lihtsalt võimsad. Nad ei ole küll mingid megasuured siin, aga wikipeedia kirjutas, et suurima kättesaadud isendi tiibade siruulatus on sama pikk kui Liisi ehk 1.7 meetrit. Jaa... Üks üritas meile üleeile pimeds ülelennates lausa peale lasta, aga õnneks läks napilt mööda. Ega linnas eriti rohkem suuri loomi ja linde polegi, neid jõuab näha küll ja veel, aga praeguseni oleme ka nendega väga rahul. Üldse on eriti mõnus just õhtuti (sest päike loojub juba kell pool seitse) ringi jalutamas käia, sest kõik on vaikne ja mõnusalt soe – „ideaalsed sumedad suveööd aastaringselt“ võiks olla Darwini tunnuslause, aga siinseid inimesi ei tundu see eriti kottivat, sest juba kella üheksa ajal on tänavad üsnagi tühjad. Meie kondame ringi. Kaks korda oleme käinud päikeseloojangut vaatamas, Cullen bay ja Mindil beachi ääres. Viimases toimub ka kaks korda nädalas päikeseloojangu turg, kus müüakse jällegi süüa, new age kulinad ja tavalisi kulinaid. Inimesed on ägedad – lõbusad ja lõõgastunud. Iga suhtluse lõppu käib „no worries“ ja kuigi see on neile ilmselt vaid sõnakõlks, on see eestlasele... ebatavaline. Meie ju pigem muretseme, kui ei muretse.






Mis veel? Väga palju on veel, aga raske on kokku võtta nii suurt kogemust. Pärismaalased on igal pool. Igal pool istuvad ja magavad ja tsillivad niisama. Mul ei ole väga kogemust, et seisukohta võtta, seega ütlen seda niisama üldise pildi andmiseks. Igal pool on ka niisama vedelvaid poekärusid ja prügi... ei tea, kuidas linn heakorra eest hoolitseb. Vesi on kloorimaitseline ja seda IGAL POOL, seega näen esimest korda vajadust päriselt poe vett osta. Esimest korda ookeanisujujana võin jutustada ka sellest, kui soolane on vesi, aga seda kujutavad kõik ilmselt ette. Darwinis on üks waterfronti nimeline äär, kus saab rahulikult ujuda, kartmata millimallikaid ja krokodille, seal oleme juba korduvalt ujumas käinud ja seal on mõnus. Nagu ma mainisin, pole Darwin eriti suur, ongi ainult kaks peatänavat ja meie kui usinad maadeavastajad oleme väga paljud kohad juba risti ja põiki läbikamminud. Täna kõndisime ka päris rannaäärel ja turnisime kivide peal, korjasime teokarpe ja uurisime krabisid. Eile leidsime juba mangopuu ja viigipuu ja nüüd mina ootan, et oleks juba hooaeg ja saaks ise puu otsast vilja võtta. Kummaline on see, et poes on kõik puu- ja juurvili kallim kui Eestis, kuigi peaks ju kohalik olema ja minu loogika järgi on lähedal odavam.

No ega see ei ole kõik, ikka otsime tööd ja koostame cv-sid ja resümeesid ja teeme pilte ja kandideerime ka, aga sellest alles siis, kui miskit susisema hakkab – ega kana enne munemist kaagutama ei hakka! Nüüdseks on vvv ka üle läinud. Ukul polnud seda üldse, samuti nagu ka toiduga harjumist ega üldse mitte midagi, mida tavaliselt inimesed ebamugavustundeks nimetavad. See ongi umbes nii, et mina olen nagu printsess herneteral ja tema on robokopp – pagana õnnelik sindrinahk, ma ütlen! Enne ei tahtnudki kirjutada, sest kogu aeg võis suvalisel hetkel paha hakata ja seetõttu olin veits torssis esialgu kõige suhtes. Ma ei kujuta ette, mida tunnevad inimesed, kes tihemini üle mitme ajavööndi reisima peavad. See on selline tunne, nagu oleksid enda pea sees kinni kaaluta olekus.

Veel üks lõbus seik enne lõppu – kohe esimesel päeval, kui ringi rändasime ja aega parajaks tegime, et end hostelisse sisse kirjutada, panin selga enda spetsjommm Austraalia jaoks ostetud teksariidest bodysuit’i (vot ja nüüd ise tõlkige, misasi see on – vihjeks ütlen, et mitte just väga pikkade säärtega asi) ja patseerisin sellega ringi, et kliimaga sobituda. Kõndisime mingil tänaval ringi ja seal oli auto, kus kaks väikest last sees, nii umbes 5-6-aastased. Jõudsime neist juba mööda minna, kui auto uksed läksid lahti ja lapsed karjusid meile järele: „This kid has no jogs on! Yeah, this kid has no jogs on!“ Eeldame siin siis, et ’jogs’ on nende keeli püksid. Vot nii.




Ilusat päeva sulle, väike lugeja. Peatse kuulmiseni.