1. oktoober 2014

Settib ja selgineb


Oleme siin Darwinis elanud nüüd ühe kuu ja peaaegu kaks nädalat. Tundub, et uute asjade kirjeldamine ja märkamine muutub juba raskemaks, kuigi endiselt on akuutne prügikastipuuduse tunne ja palavuseväsimus. Tõesti - see palavus ja niiskus siin on ikka metsik, enne päikeseloojangut ei saa kunagi ega kuidagi rahu. Ei oskagi enam ette kujutada, mis tunne oleks tahta pikkade käistega pluusi selga panna ja kummaline on vaadata pilte Eesti sügisest, kus inimesed juba jakkide ja kergete sallidega ringi patseerivad. Ise kannan hetkel lühikest õlapaltega kleiti ja mõtlen, et tahaks duši alla jahtuma minna.

Ja duši alla kuhu? Nanananaaaaa - me elame uues kohas, Darwini  ääres Stuart Parki piirkonnas, aknast paistavad jahtide mastid. See korter oli nagu vedamine kuubis. Esmaspäeval võtsime ette uute kohtade otsimise, sest hostelis läks olemine juba veidike käest ära - viimase kahe nädala peale on seal käinud politsei, toimunud mõned kaklused ja igasugu põnevaid pidusid, mis natuke ära väsitasid. Selles mõttes, et pensionärid me veel päris ei ole, aga kui peaaegu iga päev kell 5.55 ärkama peab, siis on raske, kui teistel on öösel pidu. Igatahes - otsisime Gumtree'st (eestikeeli siis Kummipuust, mis on üks Austraalia leht, kus ostetakse ja müüakse ja vahetatakse) kortereid ja seal oli neli kuulutust, millele sõnumi saatsin. Üks mees vastas kohe ja kuigi tal pilte ei olnud, läksime samal õhtul korterit vaatama. Ja mis me räägime - laitmatult puhas, küünlad igal pool põlemas, meie toas kuninglik baldahiinvoodi... ja vägagi taskukohane. Korteriomanik on 39-aastane sõjaväelane, kes näeb välja umbes kakskümmend viis ("I'm about as vain as they come and my secret is a lot of sunscreen and moisturiser," ütles ta) ja elab Darwinis töö pärast. Ta naine ja 7-kuune beebi elavad Sydneys, kuna ei kannatanud siinset kliimat välja. Käisime vaatamas ära ja umbes veerand tunni pärast koju kõndides otsustasime, et tahaks ikka väga. Saatsime sõnumi ja kolisimegi eile sisse. Nii - ja siis - peremees Daniel tutvustas meile korterit ja ütles ühel hetkel: "Aga muidu teil tegelikult veab, sest ma sain kümme minutit peale teie lahkumist kõne, et ma pean minema üheksanädalasele koolitusele ja te saate korteri täitsa endale." Ja nii ongi... Väga usaldav ja armas temast. Naljakas mees, väga sõbralik, aga selline tagasihoidlik, läks isegi korterit näidates niimoodi pabinasse, et suu läks kuivaks. Tegelikult ta ise mainis ka, et on elanud üle kolm seljaoperatsiooni ja elab pidevas morfiiniuimas, et sellepärast ei ole ta suu nii kiire kui mõistus ja ta võib veidi eemalolev tunduda. No kas pole mitte armas? Ma üritasin siia pilte ka juurde panna, aga Uku on praegu tööl ja ma ei oskagi arvutil sinihammast sisse lülitada, sest... ma ei tea miks? Miks ma ei oska? Igavene häda piltidega, mis saabuvad hiljem.

Mis veel? Kogu aeg loen T-Teatri meile ja mõtlen, et issand kui palju huvitavaid projekte ja kui tublid ja asjalikud kõik on ja miks ei saa olla kahes kohas korraga... Kuidas saab isegi nii lühike eemalolek nii pikk tunduda? Samamoodi, mõtlen seenelkäimisele ja sügisestele vihmahoogudele ja peatsele talvele ja mõtlen, et igaveseks ei saaks küll sellest loobuda. Mitte ühegi palmi ega känguru pärast. 

Meelelistest aistingutest ka: ostsime ükspäev Duriani. See jalgpallisuurune teravate ogadega vili peaks olema üks maailma kõige haisvam ja selle jaoks on Aasias olemas isegi eraldi sildid 


Alguses, kui seda poes nuusutasime ja vaatasime, tundus, et lõhnab nagu maasikas. Wikipediast võib lugeda, et näiteks kellavärgiapelsini autor Anthony Burgess on duriani söömist kirjeldanud kui "magusa vaarika blanmanžee maitsmist tualettruumis", aga samas on üks teine toidukirjanik väitnud, et "duriani lõhn on nagu segu seasitast, tärpentinist ja sibulatest, mille garneeringuks on läppunud spordisokk" ja noh, mõni ütleb veel, et karamell ja mõni, et röstitud mandlid. Ei saa öelda, et ma sellest kirjeldusest üsna elevusse poleks sattunud, sest tavaliselt tunduvad pikantsed maitsed mulle huvitavad. Läksime poodi, mina suure õhinaga ja Uku üsna skeptiliselt, ja ostsime pudeli punast veini ning ühe Duriani. Rändasime sellega õhtusesse parki ning tegime suurejoonelise avamistseremoonia koos piltidega... jaa... mis ma oskan öelda - pettumus :D Maitses nagu natuke pahaks läinud sibulamass. Uku naeris ja ütles, et umbes nii ta ette kujutaski asja, aga mina olin ikka nördinud küll, sest see vili oli nii suur ja nüüd pidi kõik alles jääma. Üritasin ikka korduvalt veel ennast veenda ja võtsin lusikaga ampse, aga tulutult. Tõesti - ainuke ligilähedane maitse sellele oleks üks Vertigo sibulaquiche, mida müüdi Tallinna Kaubamajas, aga kuna ta ikkagi päriselt ju see quiche ei olnud, oli raske ennast uskuma panna. Jõime hoopis punast veini ja panime duriani ühe puu alla opossumitele söögiks, sest noh, nemad peaksid ju kõike sööma. Kaks tükki nuusutasid ja peale tükki aega ootamist tuli üks, kes väga pika hambaga koorest (mitte sellest põhilisest plögaosast) tüki hammustas ja siis minema jooksis. Väga naljakas. Pärast tulid mõlemal veel õhtu otsa duriani-krooksud. Ei olnud väga tore, aga kogemus on vähemalt pagasis olemas :D 

Tseremoonia - durian - reaktsioon
Veel üks imelik asi, mida austraallased söövad ja reaalselt kiidavad, on Vegemite. Selline B-vitamiini täis tumepruun õllepärmist tehtud soolakas-mõrkjas määre. Täiesti imelikud inimesed ikka. Aga söövad ja meeldib, nagu mitu erinevat kohaliku on mulle väitnud. Selle austamiseks siia ka üks link Men At Work'ilt - Land Down Under (ja kes sõnu guugeldab, siis seal on Vegemite sees). Nauditav video on lihtsalt boonus. 

Tööl jõudsin ka esimest korda nutta (draama). Meil on üsna palju erinevatest rahvustest töötajaid ja hetkel on koos kolm itaalia tüdrukut. Kui nendega koos vahetuses olla, siis väga palju inglise keelt just ei kuule :) Kuidagi läks ühe itaallannaga natuke hõõrumiseks, sest tema pidas minu perfektsionismi võimuhaaramiskatseks, kuigi olin temast vaid nädal aega kauem tööl olnud (aga kuna siin käib kõik nädala kaupa, siis võiks öelda, et see oligi sama kaua, kui Eestis oleks üks kuu). Selle peale läks väike ja ebaõiglust mittekannatav Liisi väga endast välja ja rööbastelt maha, aga tagantjärele peab ütlema, et taktikaliselt oli see vist hea käik, sest tüdruk sai enda veast aru ja hakkas isegi natuke inimlikumalt käituma. Nüüdseks vist on asjad maha rahunenud. Ei viitsi tegelikult üldse draamatseda, kõik ütlevad, et see ongi kõige lihtsamas mõttes lihtsalt töö, et raha teenida ja edasi liikuda, aga... ei saa ju nii, kui ei saada läbi ja kui seetõttu ei ole mõnus õhkkond. Mina nii ei oska. Ülejäänud tüdrukutega ja kokkadega ja inimestega saame kenasti läbi ja päris tore on. Eesti kokk Anton, kes algul enda identiteeti varjas, on isegi paaril korral mult eesti keeles kohvi küsinud ja nalja teinud :) 

Ja nii ongi. Polegi miskit väga suurt siin päikese all rohkem juhtunud. Üks lahe tänavakunstnik-kummalinemees elab siin, kellest tahaks kirjutada ja pilte panna, aga oleme ainult bussiga ringisõites ta meistritöid näinud igal pool. Väljapanekud koosnevad siis erinevatest prügist tehtud kujunditest maapinnal. Mees ise käib ringi ajalehest tehtud müts peas. 

ja siis P.S. üritasin kaks päeva trenni teha, täna ei suuda isegi peaaegu pissile minna, trepist alla minekust rääkimata. Mõnus. 
Ja lõppu üks pisike Uku tehtud pilt kalaliblikast (näeb ju välja nagu kala?)
 ja siis P.P.S - leidsime lõpuks paraja valmidusega kookospähkleid ka. Ühe nüsis Uku umbes tunni ajaga lahti ja... oligi nagu päris! 

1 kommentaar:

  1. Vaatame, mis aasta pärast saab. Lähed Torupilli Selverisse ja hakkad kassas lamenti lööma, et mis pood see teil siin selline on, kust isegi Vegemite-i osta ei saa. Aga ära muretse, mul on Saaremaal seifis purk Vegemite-i sinu jaoks mustadeks päevadeks tallele pandud.

    VastaKustuta