14. november 2014

Vahepala

Hipo, Drosos, Manolis -
need mu sõbrad restoranis.

Darwinis on hullult palju kreeklasi ja meie restoranis töötab terve perekond. Ema on kondiiter, kolm poega on erinevad juhatajad ja baarmänid ja ühe abikaasa on ettekandja. Lisaks sellele käib igal õhtul seal terve nende suguvõsa ja sõprusringkond, kes kõik tahavad külmasid kohve juua.

Kreeklased!

7. november 2014

Aeg lendab ja venib nagu tiivuline tigu

Oleks aeg üheks jutustuseks jällegi - tagumine vist lausa. Ülehomme saab täis kaks kuud tööd pardimunades (ametlikult siis Duck's Nutsis) ning Darwinis juba kaks ja pool kuud. Ausalt, tunne on, nagu elaks siin juba ammu, sest teatavasti arvutatakse Austraalias palka nädalate kaupa ja see muudab ajataju kuidagi imelikuks. Selle ajaarvamise järgi oleksime siin siis juba üle kümne kuu, mis on juba täiesti arvestatav aeg. 

Kõige esimene teemapunkt, nagu alati, on kliima - paar ööd tagasi oli esimene vihmasadu ja äikesetorm. Ärkasin üles ja küsisin unesegasena Ukult, et mis toimub. Tõesti oli äike, muudkui kõmises. Hommikul oli kõik mõnus ja värske ja ärauhutud ja Uku viis lahkelt mu autoga tööle. Ma nimelt kartsin rattaga sõita, et äkki tuleb veel äikest ja siis olen ma nagu liikuv piksevarras. Ilmselt ei oleks pidanud lugema seda põhjalikku teavituslehte, mis õpetab, kuidas troopiliste tormide korral tegutseda. Ehmatas ära. Teisest küljest - alles 1974. aasta jõlulaupäeval lõhkus troopiline tsüklon pasliku naisenimega Tracy Darwini põhimõtteliselt maatasa (80% ulatuses). Seega natuke on ka nagu mida karta. Päris esmaabikotti veel kokku pakkinud ei ole ja põgenemisteekond on ka kindlaks määramata, aga olen siiski informeeritud!

Mis siis veel? Nädalapäevad tagasi toimus viimane Mindil beach market, ehk see rannaturg, kus müüakse riideid, imelikku "kunsti" ja lademetes süüa. Tahtsime sealt osta krokodilliburksi, aga kui sinna jõudsime, oli alles veel vaid pühvliliha. Maitses kena, kuid ei midagi erilist. Suuremaks ahhaa-momendiks ja elamuseks said aga austrid. Esimest korda elus. Uku jaoks (võib-olla ka mulle) jäid nad ilmselt ka viimaseks :D Võib-olla on asi selles, et kvaliteet ei olnud kõige parem, aga maitses põhimõtteliselt nagu sidruniga maskeeritud mereveetatt... Just see konsistents oli kõige ebameeldivam. Samas ei ütle, et ei prooviks uuesti miskis fäänsis kohas fäänsilt valmistatuna. Meie prosta liud nägi välja aga selline: 

"Võta ikka karbid koju kaasa, nii suuri sul ju ei olegi"

Noh - suur uudis ka, mida kergelt juba näoraamatus pasundatud sai: meil on auto/vänn! Selline vanemat sorti Fordi-isend, millel sees suur voodimadrats, päikesepaneeliga külmik ja igasugu vidinaid võrkkiigest sääsepeletusspiraalide ja roheliste leopardimustriga patjadeni. Lakke on isegi kuidagimoodi punane samet pandud - väga pimpin'. Uku käib sellega tööl ja vahel käime natuke lõbusõitu ka tegemas. Ükspäev hakkas ainult pidurivedelikku auto alt tilkuma - oleks pidanud juba etteaimates hinda alla tingima. Ehk homme saab see mure ühe mehaaniku näol lahendatud. 

Auto küll, aga võib-olla müüme selle hoopis varsti uuesti maha. On kerkinud plaan (mis kõike segab) minna tööle Casella veinitehasesse, aga kuna Uku tahtis saada laborandiks ja mina keldri administraatoriks ja need intervjuud on nii eri aegadel ja Griffith, kus intervjuud toimuvad, asub väga kaugel ja kuna autoga sõidaks sinna umbes kaks nädalat, on kõik väga lahtine. Ja segane, nagu ka sellest lausest mõista võib. Hooaeg hakkab küll jaanuaris, aga tasa ja targu viiakse intervjuud läbi novembri esimesel nädalal. Neile hea, meile halb. Eks näise, mis tulevik toob. Auto on magus küll, aga kui vaja, võib ta ka ju kus seda ja teist heita, sest Austraalias on neid jalaga segada! Pudrumäed, piimajõed ja autokuhilad igal pool lihtsalt... Selline elu. 

"Ma tegelikult ei näe sellest maskist midagi läbi,
aga panen pildi ajaks ikka pähe, eks!"
Siin oli ju hiljuti see Halloween ka, eksole. Olin sel õhtul tööl ja baaris käis nii mõnigi äge kuju, kes oli viitsinud vaeva näha - näiteks indiaanlase peakatetega luukered, üks Harvey Dent, kes valmistas oma kostüümi kaheksa tundi, ja igasugu muid tegelasi. Koju vändates nägin üle tee ühte tüüpi, kes üritas möödasõitvaid autosid lahtise käega peatada - umbes nii, nagu sellel ülemisel pildil. Tegemist oli siis sinise power rangeriga. Kui mina möödusin, hõikas ta, et ma ta pulga peale võtaks ja klubisse viiksin. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ei kavatsegi, sest tema on raskem kui mina ja pealegi on klubi umbes kahesaja meetri kaugusel. Poiss vastas, et: "Ma tean, aga ma üldse nagu ei viitsi, ma olen nii laisk," ja vaatas mulle rõõmsalt otsa. Sõitsin siis niisama ta kõrval ja mainisin, et muuseas peatas ta vales suunas minevaid autosid. Aga tema ütles, et nad oleks kindlasti ümber pööranud, sest tema küll pööraks, et tema kogu aeg võtab inimesi peale ja viib neid ära. Vot siis. Ja lõpuks olin ma ka pooleldi sunnitud tast pilti tegema, sest talle väga meeldis enda kostüüm ja seda poosi sisse võtta. Hehee. Miks ka mitte!

Salaüllatustega munakesed
Puuviljadest: ükspäev üritasin ühe mahajäätud maja juurest ühte suurt mangot üles korjata, aga siis hakkas mu nina ees ringi lendama mingi rõvedalt suur sumisev putukas, nii et mul oli tükk tegu, et kaksiratsi ratta otsas mitte pikali käia, siis enda nägu katta, natuke karjuda ja siis ähmiga paar korda pedaalist mööda astudes minema kihutada. Samuti olen näinud kobariviigimarja puud (cluster fig), mis on selline naljakas, sest selle viljad kasvavad hästi tüve lähedal kobaras, aga kätte pole väga ühtegi saanud. Ega vist ei tahaks ka, sest Wikipedia järgi elavad nende viljade sees (!) viigimarjaherilaste (toortõlge) vastsed ja Uku ütles, et vahel sipelgad ka. Ei ole väga meeldiv. Samas viigimari ise on ju meeldiv. Elu on üks dilemma, kas pole?

Ja viimaseks tõdemusi inimloomariigist - meestele kohe ikka meeldib võim ja tähtis olemine. Seda ma panen tähele selle kohvikus veedetud kahe kuu jooksul. Kui on selline tihtivahetuva kontingendiga tööliskond, siis on kuidagi ikka nii, et üritatakse ennast kehtestada, mõistetav ju. Aga juhtub ikka kuidagi nii, et mehed tahavad natuke rohkem kehtestuda. Et vaata - mina teen nüüd seda ja räägin samal ajal sellest kõva häälega ja siis esitan sulle palveid, et sina teeksid neid väiksemaid asju minu soovitusel (kuigi sul on endal tegelikult asju küll, mida teha, niigi, sa lihtsalt ei LATERDA nendest). Samal ajal teevad naised kõike ja võib-olla ajuti ka rohkemgi ilma suud kulutamata, et vaata, mis mina nüüd praegu ära tegin. Ei ole raketiteadus. Tahaks kohe hakata seda kuidagi laiemaks reegliks sõnastama, et kuna mehed nii palju tähtsamad näivad, näida tahavad või enda tegevust tähtsamalt /tähtsamaks tunnetavad, siis jäävad seda uskuma kõik teised mehed ja naised ja seetõttu nii ongi, et on palgalõhe ja rohkem meesjuhte. Ilmselt ei ole see ainuke põhjus küll, aga see on minu viimase aja osalusvaatluse pealiskaudne tulemus nelja meesisendi ja nelja naisisendi jälgmise põhjal. Võib-olla peaks ka rohkem sulgi puhevile ajama. Sky is the limit, when your heart is in it (see on sisenali ja mõeldud irooniaga võtmiseks). Jah. 

I like aeroplane jelly, aeroplane jelly for me!

Lõpetuseks üks pilt sellest, mis juhtub siis, kui mind mõnda väiksesse kummalisse poodi lasta. Aeroplane jelly - nätsumaitseline. Oli ka saada portveinimaitselist tarretist. Samuti jäi korvi üks suitsumaitseliste merekarpide karp ja mõni kummaline jogurt. Kuidas saab letile jätta nii naljaka toote nagu lennukitarretis? Ega saagi.