7. november 2015

Vilja* hingeelu ja muud tähelepanekud

*Ei ole Savisaar-Toomast, ei ole. Nisu on hoopis. 

Võtan oma mütsi.. ee... kiivri maha inimeste ees, kes suudavad oma blogi iga paari nädala järel täiendada. Ausalt noh. Ei ole siinkirjutajal seda oskust enam, tihti ka seetõttu, et ei tundu, et oleks hirmsasti maailmale midagi öelda. Ja ongi juhtunud nii, et augustist on saanud novembri algus, Halloween on selja taga ja meie päevad mööduvad vilja mõõtes, vaadates ja kogudes.

Aasta aega tagasi alles kohanesime Austraalia eluga, mina töötasin Ducks Nutsis ja Uku ehitusel higistades. 31. esimese oktoobri õhtul sõitsin Darwini lämbes õhus õhtul üheteistkümne paiku kodu poole, kui sinine power ranger mind rajalt maha võtta üritas, et ma ta pulga peal kusagile klubisse viiks. Olevikust blogida on aga hästi tagumine aeg. Täna on selleks ideaalne päev, sest üleeila sadas vihma, seega on mitmetel kasvatajatel nisu niiske (höhö) ja ei saa meile tuua seda. Istun oma sample standis, konditsioneer ümiseb mahedalt-jahedalt, joon kohvi ja kirjutan. Nii normaalne.

Aga tööst siis lähemalt. Vist proovime kirjutada niimoodi tagurpidi ajalugu, sest ma ei jaksa ega oska kirjutada Melbourne'i lõpupäevadest kohe. Sellest hiljem. Et siis: pidime tegelikult algselt hakkama tööle Viterra heaks, mis on üks teine viljafirma, käisime isegi väga põhjalikus tervisekontrollis, kus nii kopsud, kõrvad kui ka selgroog said ülevaadatud, aga kuna nad mökutasid meie nn ametliku töölepinguga nii kaua, sattus meie teele hoopis GrainCorp ja nendele töötajaid vahendav Agrilabour. Agent müüs meile töö nii hästi maha, et samal päeval ütlesime Melbsis tööd üles, pakkisime nädalavahetusega asjad ja hakkasime esmaspäeval Toowoomba poole vurama, kus minu töö koolitus olema pidi. Reis oli üsna sündmustevaene, loodust eriti mahti vaadata ei olnud, sest Melbourne'ist Toowoombasse on umbes 1500km ja aega oli kolm päeva. Punane batoonike andis kuuma ja jõudsime õigeks ajaks kohale.

Sämpleri ehk viljaproovide võtja koolitus kestis kaks päeva ja sellel osales peale minu ja Uku veel neli eestlast - üks nendest Uku kursakaaslane ja teine tema peika. Samal ajal toimusid maja peal veel weighbridge'i ja muud koolitused, kus osales veel umbes kuus eestlast. I kid you not. No tegelikult oli asi ilmselt selles, et seesama ülihea müügimees-agent Tony oli pannud kuulutuse feisbuki gruppi Eestlased Austraalias ja kena tunnipalk meelitas kohale hea hulga noori ja tarmukaid maarjamaalasi. Jah, koolitus oli väga lahe ja asjalik, õppisime ära tundma korralikku nisu ja probleeme, mutukaid-putukaid, umbrohuseemneid ja kõiki kaadervärke, millega ka parameetritest numbreid välja meelitada. Lõpus oli kaheosaline eksam, saime kõik üle 90%. Ajee.

Mida hea lugeja peab meeles pidama, on see, et austraallased on innukad koolituskultuuri viljelejad. Järgmised kolm koolitust toimusid meil järgmises linnas nimega Goondiwindi. Kahjuks olid kaks koolitust kolmest täiesti mõttetud - toodi suur hulk inimesi ühte ruumi istuma ja täideti kõik koos mingeid etteantud "teste" ja vaadati "asjalikke" slaide. Esimese suure koolituse päeval pandi esimesed kaks tundi projektorit üles. Njaa... Ka eestlaste hulk oli tõusnud - kokkulugemisel oli meid  vist seitseteist - rohkem kui austraallasi, ent siiski vähem kui asiaate. Sõbrunesime paari sakslasega ja siis veel Katri ja Martiniga. Katri, nimelt, oli samuti juba varem Ukuga tuttav, kuna nad õppisid samal ajal ülikoolis enam-vähem sama asja (bioloogia ja ökoloogia võib minu arvates kategoriseerida sarnasesse klassi).  Õhtuti, koolituste vahepeal, sõitsime Goondist 25km kaugusel asuvasse telkimispaika ööbima. Seal oli hästi mõnus - saime üle pika aja käia ujumas jões, millel oli liivapõhi ja isegi liivakallas. Õhtuti tegime lõket ja nautisime jahedust, sest jah - olime jälle sattunud Melbourne'i eestilikust kliimast otse Austraalia lõõskavasse kevadesse. Uku proovis jõest kala ka püüda, aga seda seal ei olnud. Oli hoopis üks madu, keda mina küll ihusilmaga ei näinud, aga kes tõesti vees ujunud oli. Ja kuival maal oli paar päris volaskit sisalikku, üks isegi ülemeetri-mees, hea hunnik valgeid kakaduusid, erinevaid papagoisid, mõni pelikan ja käputäis muid sulelisi. Neid siin ikka jätkub, endiselt :)

Liblikas munes vännilakke nöörimunad!



Jee!

Kaksisjee!

Kahest suurest sisalikust väiksem

POV pilt Uku nautlemisest võrkkiiges

Mingil hetkel keset koolitusi saime ka siis teada, et peame minema sellisesse kohta nagu Talwood, aga et millal - seda ei teadnud keegi. Seega võtsime koos Katri ja Martiniga neljakesi ette reisi Sundown National Parki, kus veetsime kaks ööd, matkasime, ujusime ja tsillisime niisama. Veesilmad, kus me ujumas käisime, olid päris karastavad. Matkarajad olid sellised nagu Austraalias tihti kohtab  - kaardi peal märgiliselt olemas, aga reaalsuses umbes sellised, et "no mine kõnni nüüd ise, kust tahad, ega sul mingeid rajamärke ega muid asju ju vaja ei ole". Ei midagi lummavalt ilusat. Ehk oleme ka juba ära hellitatud...




Valuskaktused, kes mind ja Katrit kiusasid

Uku takistusrada

Rõõmsad ujurid

Martin suvikõrvitsa-valves 
Aa, Texases käisime ka korra

Nonii. Ja siis kolmandal matkapäeval saime agendilt sõnumi, et pistke aga Talwoodi poole ASAP punuma, homsest hommikust algab töö. Meie nii õnnelikud, ostsime Goondist veel nädala aja toidu kaasa ja mulle paari tööpükse ja vurasimegi Talwoodi. Jõudsime kohale, läksime ülemuse juurde ja saime väikese pettumuse osaliseks  - tema olevat öelnud, et las tulevad siia, kui tahavad, aga paar päeva veel kindlasti tööd ei ole. Nojah. Kolisime siis sisse ja hängisime paar päeva niisama. Teha pole siin eriti midagi, kõik on siuke kuiv loodus ja Talwood ise on üks pubi, üks pood, postkontro, politseijaoskond, kool ja siis umbes kaks tänavat maju. Kõik :D See-eest majutuskoht on kena, toas on konditsioneer ja köögis on VIIS külmkappi pluss üks külmakirst. Põhimõtteliselt on ruumi umbes terve armee toidu hoidmiseks. Sellega oleme rahul. Alguses olid toas ka sellised aukuvajunud põhjaga reformvoodid [ekss: reformpõhi on vetruvatest traatspiraadlidest voodipõhi - vanainimesed, miks selline sõna?], mille me kokku lükkasime, aga paari päeva pärast otsustasime, et aitab augus magamisest ja tõime autost oma truu madratsi tuppa. Uni oli kohe palju rohkem magamisväärt.

Ja siis hakkas TÖÖ. Tegelt on nii, et sellele suurfirmale ei meeldi vist, kui nende logoga pilte üles pannakse, aga loodan, et mu minirahvuse minikeeles kirjutatud tekst nende filtriteni ei jõua :P Nojah. Ma ei tea, kui palju te viljakogumispunktide hingeelust teate, aga see käib nii: tuleb veoauto, mina võtan proovid, et mõõta, kui palju on nisus niiskust, proteiini, muud jampsi ja kui palju konkreetse lasti testkaal on. Nende mõõdikute põhjal määratakse, mis klassi vili kuulub. Siis kaalutakse seda suure pealesõidukaalu peal ja siis saadetakse sinna, kuhu ta minema peab - kas suurde kuhja või siis silomajja. Uku töötab suure kuhja masina operaatorina õues. Kõik tööd on sellised filosoofidele sobivad, et mitte öelda "vaiksel ajal tükk tühja passimist". Sellegipoolest, pean tunnistama, et minu jaoks on see üle pika aja väga mõnus - ei pea kogu aeg naeratama (eestlase raskused) ja võib rekkameestega niisama lorajuttu ka ajada. Kuklas silmi ei pea olema ja esinduslik riietus tähendab viljatolmust pluusi ja helkurvesti. Kõik on selline mõnus... sundimatu. Koolitusel küll hirmutati meid, et rekkamehed võivad olla ebaviisakad ja vahel on neist raske aru saada, aga siiani on küll vastupidi olnud. Jällegi - muidugi on jobusid igas valimis, aga lõviosa on sellised viisakad naljamehed, kes vahel isegi toovad kingtuseks šokolaadi ja komme. Kellele siis šoks ei meeldiks, onju? Oleks mul parem telefon, siis vist oleks neist pilte ka klõpsinud, aga seda vist kahjuks ei juhtu.

Töökaaslased on väga erinäolised - kaks vanemas keskeas naisterahvast, kes elavad koos (silmapilgutus), üks pikk indiaanlase moodi mees Ray, üks tätoveeritud punapea Brittany, kes eile 21 sai, üks veeauto juht Melissa, kellele hirmasti suured masinad meeldivad, ülemus Hugh, kes on nagu selline sõbralik luukere (ja kes enda nimeks sõnumite alla "Hui" kirjutab), ja tema naine Lynette, keda me isekeskis Ukuga Piripiigaks kutsume, kuna ta oli algul veidi sellise... hüsteerilise temperamendiga. Vähemalt alguses tundus nii. Nüüd on kõvasti tšillimaks muutunud :)

Nii, mis veel. Jah. Ühesõnaga teeme kõvasti tööd. Esimesel nädalal tuli 80 töötundi, mis on lausa kahe täiskoha tunnid, teisel see-eest ainult 44 minul, kuna oli vaikne ja ei pidanud paar päeva tööl olema. See muidugi tegi meele veits mõruks, kuna toas passida, kui enamik teisi tööl on, pole eriti mõnus. Muidugi on mitu asja, mida ma oleks samal ajal võinud kirjutada/lugeda jne, aga kui kuuled, et tegelikult veoautod sõidavad ümber maja, siis tekib kuidagi trots ja blokk ja ei taha midagi teha. Vaatasin siis paar filmi ja mossitasin niisama, aga uue nädala esmaspäevast sain jälle tööle ja kuni tänaseni olen iga päev vähemalt kümme tundi teinud. Täna olen tööl olnud juba peaaegu kuus tundi, aga ilm on väga heitlik ja laste on tulnud ainult kümne ringis. Just tõusis väljas nii suur tuul, et ma loodan, et see seda papist majakest, kus ma istun, ümber ei puhu. Päriselt kohe. Eelmisel nädalal oli paar korda äikesetorm ka. Ja noh, nüüd läks elekter ära. Ojee. Oo. Tuli tagasi. Läks ära. See on reaalajas raporteerimine :D Ei tea, kas peaks pillid kotti panema ja tuppa ära minema?

Okeeei. Oli suur vihm, suur tuul ja elekter oli mõnda aega ära. Just enne kõige rajumat vihma tuli mingi suur ülemus ja hängis veits aega minuga siin ständis. Tuli uksest sisse, tutvustas ennast, et tema on Pat, aga midagi muud ei öelnud. Mingil hetkel ma siis mokaotsast pärisin, et kes ta ka on ja mis asjus, siis ütles, et selle mehe ülemus, kes eile käis. No ja juba eile oli mingi ülemuste ülemus. Väga põnev.... aga veidi asjatu käik, kui minu käest küsida :D Ja nüüd jälle päike paistab, kuigi õhk on mõnusalt jahedam, mitte nagu enne. Järgmiseks paar pilti meie tööelust:

Uku kiitus püsib tänase päevani tahvlil

Mul on kiiver!

Esmakordne aussis: konnad vetsupotis

Lemmar pilt ühe veoauto peal

Nii. Mis siis veel? Aa, tulevik on ka veel. Sellega on nii, et oleme siin Talwoodis veel järgmise reedeni ja siis hakkame sõitma Griffithi poole, kus meil 17. ja 18. november Casella veinitehasesse intervjuud toimuvad. Uku kandideerib laboriassistendiks ja mina veoautosid kaaluma (või tegelikult, ükskõik, mida - ausalt, ma pole valiv, kaalun kõike, mis ette antakse) - no et oleks natuke huvitavam ja võib-olla kergem, kui päris liinitöö peal pappkaste kokku panna. Uku jaoks oleks eriti lahe näha veinitööstuse köögipoolt ja võib-olla midagi isegi kõrva taha panna, et tagasitulles ära kasutada. Sest ega me ju ei tea, mis meist Eestis tagasi olles saama hakkab :) Kõik, kes seda loevad, ja mulle hästi lahedast tööd pakkuda tahavad, mis näiteks kaudselt kirjutamisega seotud on, andke teada :D

Vahelduseks veel mõned pildid sellest ajast, kui me veel Melbsis elasime, suures akvaariumis ja hiljem loomaaias käisime ja minu sünnipäeva pidasime.



Ninakala!


Sünnipäevalaps, üsna kraps veel

Panoraam juustega

Ilus crimson rosella


Meie kodu kaugel vasakul

Loomaaia liblikamaja


Ja siis paar pilti ikkagi ka sellest, kuidas me Toowoombasse reisisime:



Koorus meie silme all
Rohkem vist ei olegi väga midagi. Või tegelikult loomulikult on hääästi palju, aga kõik ei tule meelde. Ahjaa - konnad vetsupotis olen nüüd ära näinud ja nad on hästi armsad. Duširuumis passis mitu päeva üks hiigelsuur ämblik, aga kuna ta oli paigal, siis hirmus ei olnud. Eile öösel, kui pissil käisin, sain ka minisüdari, sest pimedas hüppas mulle üks konn pähe ja sealt käe peale ja sealt kuhugi minema. Ma loodan südamest, et see oli konn... Tegin sellist lämbuvad hirmuhäält, katsusin oma niisket kätt ja läksin magama tagasi. Siuke värk ongi.

Ma rohkem ei kirjuta, sest siis jääb väike lootus, et on varuks ka midagi ja järgmine postitus tuleb pigem varem kui hiljem. Onju.

Musi-musi!


1. august 2015

Kaunim linn on Austraalias Melbourne, Yarra jõe kalda pääl...

No tere 2/3 suve! 

Kuuldavasti muidugi Eesti suvi kahjuks sel korral kedagi eriti ei hellita, aga noh, paar ilusat päev on ju vist ikka olnud, eks? :D Rõõmustada võite selle üle, et meie oleme Melbourne'i talves. See on nagu Eesti sügis - vahel on hommikul üsna külm, rohi on jääkirme all, tihti sajab vihma, ajuti on ka päikest... Selline muutlik. Uku käis nädala eest matkamas ja seal, kuhu tema sõitis, lubati lund! Õnneks ikkagi viskas ilmateade villast ja poisid said hoopis kilesauna ehitada ja kala püüda. Kala ainult ei näkanud. Aga lund, seda imelooma, pole me veel näinud siin maal. 

Nojah. Melbourne'i kohale jõudsime me siis umbes-täpselt kuu aega tagasi. Võib-olla oligi täpselt kuu, sest kaks esimest päeva siin linnas ööbisime karavanpargis ning laupäeval, kui mina juba lennukiga ära Aafrikamandrile sõitsin, kolis Uku meie praegusesse elukohta sisse. Elame ühe Uku Raplast pärit sõbranna ja tema kohaliku elukaaslase juures nö allüürnikena. Kuigi käisime vaatamas ka erinevaid ühismajasid, ei jäänud ühestki eriliselt head muljet. Seal, kus oli odav, oli üks vannituba seitsme inimese peale ja seal, kus oli täitsa ok tuba, ei näinud ühtegi kaasüürilist, et teada, kas me nendega ka sobime või ei. Igal juhul oleme me nüüd sellises pisemat sorti, kuid hästi-hästi armsas majakeses neljakesti ja saab täitsa hakkama küll. Mina saan õhtuti telekast Masterchefi vaadata ja Uku saab hommikul vara tööle minna :) Masterchef sai muidugi läbi, lõpuks ometi, nüüd ei peagi enam telekat vaatama. Kui Kadri ja Jules Eestisse minnes ainult Netflixi karbikest elutuppa poleks jätnud... Mina ja seriaalisõltuvus - reaalne teema. Jah, meie majanaabrid läksid kolmeks nädalaks kodumaale ning meie oleme seekaua koduhoidjad! 

Aafrika kohta peaks ühe täitsa eraldi postituse tegema - kui kedagi huvitab. Samuti saate sellest juba millalgi augustis tahtmise korral ilmselt Virumaa Teatajast lugeda, sest lubasin ühe artikli sinna oma kogemuse kohta kirjutada. Pärast reisilt tagasitulemist läks mul umbes nädal aega, et Austraalia ajaga tagasi kohaneda. Ja kui päris aus olla, siis lõpuni edukalt polegi see veel läinud. Nimelt - Kaplinn on peaaegu samas ajas kui Eesti, seega oli Austraalia ja Aafrika vahe minu jaoks seitse tundi. Sinnaminnes mõjutas see nii, et kell kolm keset päeva hakkasin haigutama, sest Austraalias oli juba õhtu, aga tagasitulles passisin pimedas nagu öökull ja ei tahtnud magama minna. Esimesel tagasioleku päeval magasin kella kolmeni pärastlõunal. Enne just hurraatasin, et näe, kuidas Austraalia ikka muutnud on, ei oska isegi kella üheksani enam magada ja mida kõike veel, aga see oli hõise enne õhtut... Nüüd suigun unne umbes kesköö paiku ja ärkas kaheksa üheksa vahel. Sama vana rutiin nigu Eestis. Ega kõik ei olegi varahommikuloomad.

Jaa - meil on jälle tööd olemas! Uku töö on selline, kuhu minekuks peab ärkama juba kell pool kuus. Ta töötab ühe ülikooli linnakus torumeeste abina. No umbes nii. Ja mina töötan ühe suure haigla kohvikus, mis asub veidi kaugemal, ja ühes pagarikojas/kohvikus, mis asub kodule lähemal. Topeltöö, topeltaktsioon! Kui saladusloori veelgi tõsta, siis tegelikult oli mul enne kolmaski töökoht, aga selle ütlesin eile ära. Kolmanda töökoha nimi oli the Qube ja see oli üks kentsakas koht. Käisin paar korda seal tööl ja terve kaheksa tunni jooksul teenindasin kokku umbes... noh.. kahtekümmend inimest ehk. Pluss raha taheti maksta mustalt ja üüsna vähe. Seetõttu alguses ütlesingi kerge südamega ära, aga siis saatis omanik mulle sõnumi, et tõstab mu palka viie dollari võrra tunnis, mis iseenesest on märkimisväärne, aga... Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks see mind ikkagi ära ei moosinud ja nüüd on mul siiski ainult kaks töökohta. Milleks käia seitse päeva nädalas tööl, kui selle asja nimi on siiski working holiday visa, mitte tööviisa. Ja kaks on mõnes mõttes isegi parem kui üks, vaheldusrikkam. Deganis olen ettekandja ja töötan taimaalase, filipiinlanna, kreeklase, austraallaste ja nepaallastega, Alfredi haigla kohvikus vihun kohvi teha ma isegi ausalt ei tea, kui mitmest rahvusest tegelastega. Üldine atmosfäär tundub esiotsa mõlemas kohas suht ideaalilähedane, ei ole mingeid isiklikke vimmasid. Vähemalt pealtnäha. Eks pinna all ikka kusagil midagi on, mis tulevikus välja tuleb. Ahjaa, ja Degani omanik arvab, et mu nimi on Lissi ja seda peaks hääldama "litsi" - ma olen talle vaikselt vihjanud, et võib Lizzie ka öelda, aga mõnel vist lihtsalt ei ole seda kõrva häälduse pääle. Elame üle :)

Ükspäev käisime Ukuga Melbourne'i akvaariumis. See oli pääris lahe. Uku tegi pilti ka, aga vaatan, et arvutis neid ei ole, seega pean teinekord neid teile näitama. Nägime esimest korda elus PÄRIS merihobusid, kes olid ülitüüned tegelased. Mitut eri sorti lausa. Ja siis seal oli veel üks selline ilmatuma suur akvaarium, kus ujus umbes kümmet eri sorti haisid, raisid, kilpkonnasid ja mitmeid-setmeid muid kalu. Ja suur soolvee krokodill ka, kuigi tema ei olnudki nii eriline, sest noh, ta ei liigutanud ennast. Väike pettumus oli ka - ühtegi kaheksajalga polnud kusagil.


Järgmiseks paar pilti sellest, kuskaudu ja mismoodi me Melbourne'i jõudsime:

Sellises metsas ööbisime


Sinine kraatrijärv

Kuukabarra empsile!

Haigupoiss tuli peale


Julge vallabi

Grott?


Mingi hulk apostleid

30m kosk Lorne'i lähedal

Suht siuke jurarrac park 

See kõik oli ammu, see Melbourne'i tulek. Sinna vahele jäi isegi jaanipäev! Päev enne jaanilaupäev lahkusime Davidi lambafarmist ja läksime otseteed poodi, et taastada oma lihasöömisrežiim ning osta veel mõnd head ja paremat, mida polnud ammu saanud - banaani, bataati, õuna... Suure sealiha tüki lõikasime tükkideks ja panime koos sibula ja äädikaga klassikalisse Eesti šašlõkimarinaadi - et liha oleks hall ja hapu, täpselt nii, nagu me harjunud oleme! Aga üllatus: Austraalia poeliha ei lähegi halliks! Isegi marinaadis seistes. Samamoodi ei lähe loomaliha steigid praadimisel teist värvi ja on ikka jumalast roosad... No aga see selleks. Maitses ikkagi hea. Jaanilaupäeva õhtul siis, jah, grillisime liha ja hüppasime üle lõkke. Isegi vihma sadas - no kui rohkem kodune tunne saab olla?


Ei kukkunud lõkkesse
Ilmselgelt ei kukkunud!

Täna õhtul tuleb meile külla Uku sugulane Kaie ja mina hakkan vaikselt juba pitsat küpsetama. Hakkisin kõik asjad varakult valmis, ühest poest leidsime isegi hästi suure purgi hapukurki, ja ootan veel paar tundi, et söök ahju pista. Uku remondib Beniga jälle autot, täna on kavas õli ja õlifiltri vahetus ning veel ühe jubina vahetamine, mille nimi ei tule mulle ei eesti ega ka inglise keeles meelde. Selline argielu idüll ongi, nagu ma juba korduvalt maininud olen. Pole väga soovi siukse külma ilmaga linna avastada, aga küll jõuab. Noh, otseselt pole väga aegagi olnud. Tulime Austraaliasse, aga elame sellist suhteliselt vaikset tavaelu. Harjutame :D Varsti on ju juba saabumise aastapäev ja pärast seda paari nädala pärast ju minu hällipäev. Ja siis tuleb juba kevad.Ja siis... Novot. Küll näeme, mis siis saab. Ma arvan, et midagi toredat niikuinii.

Lõpetuseks üks pilt sellest, kuidas Uku lambafarmis enda lokipügamist ootab:



Musi-musi!

21. juuni 2015

Rändurid, kes jõllitavad lambaid

Tere ja ilusat nädalavahetust. Isegi meil siin Austraalias on kätte jõudnud pühapäev ehk viimane päev lambafarmis töötamisel. Jah, kes veel ei teadnud - me oleme juba peaaegu kuu aega olnud abilised hobilises lambafarmis. Mis veel kahtlasem - öömaja ja söögi eest. Otsustasime peale Smoky Bayst ära tulemist, et oleks vaja kähku farmipäevad ära teha, et taotleda teise aasta viisat, ja pärast minu Aafrikast tagasitulekut läheks sellega juba üsna-üsna kiireks. Jah, veel viimane kord jah, mõtlesime, et pikendame veidi seda reisi. Mitte terve aasta võrra, sest suur tükk võib suu lõhki ajada, aga tahaks ikka asja lõpetada Austraalia sooja suvega ja reisida tagasi läbi Aasia. Eestis kuuldavasti on endiselt jahe, ja augustis peab niikuinii juba aegsasti karupüksid kapist välja otsima :D Mitte et ma neid ilmu ei igatseks. Ja sauna... mmmm... sauna. Ukuga just arutasime eile, et võiks kilesauna siia vabalt ehitada, sest ilmad on selleks praegu vägagi sobivad. Aga nüüd räägime veidi sellest, mis juhtus enne seda, kui me Adelaide'is paari tunni kaugusele Davidi farmi maandusime.

Pärast Smkoy Bayd reisisime umbes nädalakese ringi plaaniga tegelikult Melbourne'i suunduda ja seal mingisugust tööd otsima hakata. Esimese töövaba nädalavahetuse veetsime veel Smokys, kus ööbisime oma autos töökaaslase Wolfgangi hoovi peal ja kaks ööd eestlaste juures, kes kah esmaspäeval minema sõitsid. Sellega seoses oli laupäeva õhtul suur Gretele ja Kasparile pühendatud lahkumispidu, kus lõbusalt Zipeli austrimeeskonnaga aega veetsime. Mängisime beerpongi ja meie Ukuga tegime ABSOLUUTSELT kõigile pähe. Oleme seda mängu varem ainult kaks korda mänginud ja haledalt kaotanud. No see selleks, tore igaljuhul. Pühapäeval ööbisime veel Smoky lähedal mere ääres ühel laagriplatsil, et esmaspäeval saada kätte allkiri farmipäevadele, mis ülemusel viimasel tööpäeval kahe silma vahele jäi. Samuti skoorisime Cedunast uued Lõuna-Austraalia numbrimärgid ja sõit võiski alata. Kõik sujus, välja arvatud see, mis mul alles praegu õudusega meenub - nädalavahetusel ei tulnud meil laagriplatsil öösel üldse und, kuna kohalik nuhtlus, koduhiired, ronisid meil autosse sisse, krõbistasid kommipabereid, avasid kohvikarbi ja ronisid mulle pähe. Päriselt, hommikul oli kohvikarbi kaas lahti, ilmselt seetõttu nad nii hüperaktiivsed olidki. Kell viis hommikul kolisime õue võrkkiike magama. Täiesti uskumatu! 

Idüllia
 Allkirjad saadud, sõitsime mööda rannikut vabakavaga edasi ja piilusime sisse tee peale jäävatesse kohtadesse. Järgmisel õhtul parandas ja teipis Uku tasa ja targu ära kõik kohad, kust hiired teoreetiliselt autosse võiks saada ja - imede ime - meil ei olnudki öösel külalisi. Sellegipoolest, kuigi Austraalias ei sallita metsikuid kasse ja üldse pole vist kassid siin suured lemmikloomad, võiks seal piirkonnas neid ikkagi kuidagi promoda. Kui autotuledevihus jookseb üle tee umbes paar hiirt minutis, siis... seda on liiga palju. Meie tagasihoidliku maitse jaoks igatahes küll :D


Liivast leitud ja poolpleekinud kinnine kokapurk! Oo imet.


Suured graniiditükid keset tasandikku
Peitepilt

Sametlest, tuttav ka koduses kasvuhoones

Tundmatu, ent kaunis võõras

Hommikune kalmaaritegu



Uus katse uue panniga pannkooke teha

Need ei ole kängurud, ei. Need on EUROD.


Alligaatori kanjon. Täiesti suvaline nimi.

127 tundi hiljem saagisin käe otsast

Viimase pildi allkiri viitab sellele filmile, mida ma tegelikult näinud ei ole, aga kus üks mees kaljuprakku kinni jäi. Tõe huvides tuleb öelda, et meie sinna kinni ei jäänud ja foto on pigem lavastuslik. Käisime kusagil kanjonis turnimas ja matkamas, sealt ka pilt eurodest, keda nägime. Ma ei tea, miks neid eurodeks kutsutakse, väga läikivad ja veerevad ei ole. 

Port Augustas tegime tee peal väikse peatuse, kus muretsesime endale juba teada-tuntud odavast Kmartist soojemad jalanõud ja mina endale rohelise meestejope, sest see oli palju mugavam ja soojem. Üldse on mul elus sama tooni talvejopesid vist olnud mingi viis. Ma ei liialda. Alati satub selline kuivanud muru või khakivärvi roheline mulle ette, ei oska nagu öelda, et eriti meeldiks. Lihtsalt satub. Aga noh, vähemalt on nüüd soojem. Samuti soetasime endale inverteri vänni, mis muudab autoaku voolu kenasti vooluks, mis sobib muuhulgas sülearvutile, ja saime järgmistel õhtutel vaadata enne magamaminekut natuke BBC loodusdokumentaale ja natuke Little Brittainit - tänks, Minni, kes sa need mälupulgale panid ja meile saatsid! Little Brittain on häirivalt naljakas huumoriseriaal, mille karakterite tunnuslauseid me nüüd tihti Ukuga teineteisele ütleme. Uku arvas, et ma kindlasti tahan hakata inverterit ka fööni jaoks kasutama, aga siiani olen ilma selleta hakkama saanud. Jah... ma võtsin Austraaliasse tätsi kingitud fööni kaasa. Föön on naisterahvale OLULINE asi ja nii lihtsalt on. Nimetagem seda Liisi aksioomiks, kui soovite. 

Igatahes järgmine märkimisväärne asi meie reisil oli jõudmine kohta nimega Melrose (kahjuks mitte Place) ja Mount Remarkable'i otsa ronimine, mis oli ülimalt ebatähelepanuväärne. Jah, siinses piirkonnas on mägede nimed just nii loomingulised. Märkimisväärne Mägi ja siis veel Meeldiv Mägi ehk Mount Pleasant. Ei, ma ei tee nalja :D Aga nagu Uku ütles, oleme meie juba lastemägede east väljas ja kuigi ka see tipp oli ikkagi peaaegu 1000m kõrgusel, ei olnud ta mitte midagi erilist ja asus keset puudega kaetud ala. Ei mingit erilist suurt vaadet. Täitsa kummaline kogemus oli tegelikult. Ärkasime enne päikesetõusu ja jõudsime juba kella üheks enda laagriplatsi juurde tagasi, aga ülesminek oli kuidagi imelikult vaevaline. Tervisesportlastele ideaalne muidugi, jalgrada käis eriti sinka vonka, et lubatud 12km edasi-tagasi ikka täis tuleks. Noh, mitte et ma kurdaks või nii. Kängurusid nägime ikka ja mingi väga väikese reisilennuki ammuseid rususid ka.

Näide kängurutest

Näide mossitamisest raja ääres

Näide puust, mis oli nagu känguru
Näide laagriplatsist 

Melrose ise on pisike linn, mille lähedal asus kunagi hästi suur vasekaevandus. Tänaseks ei toimu seal eriti midagi muud peale turismi, aga kõik ajaloolised hooned on hästi ilusasti korda tehtud ja teevad silmale rõõmsa pai. Käisime pühapäeva õhtul kohaliku hotelli söögikohas quandongi pirukat jäätisega mekkimas. Kaminas põles tuli ja leti ümber rääkisid juttu kohalikud õhtusööki ootavad inimesed. Häästi armas. Quandong on mingi punast värvi bushfruit, millest moosi tehakse. Nimi ainult kõlab kahtlaselt aasiapäraselt. Laagriplats, kus ööbisime, oli ka eriti lahe, mingisugune suur ala, kus toimuvad laadad ja näitused, eriti suur ja roheline, kängurud hüppasid ringi ja kõik oli timm. Tegime lõket ja olime rahul.

Vaimustuses karu näoga vabamüürlaste hoone Melrose'is
Melrose'is meil tuligi mõte veidi aega woofida. See tähendab vist pikalt work on organic farm ehk mahefarmis töötamist ja seda tehakse vabatahtlikult, söögi ja ulualuse eest. Mõtlesime, et nii on tõenäoline, et saame töötada kolme nädala ringis ja leidsimegi kuulutuse, kus keegi mees pakkus hobifarmis abilise kohta. Kirjelduses oli veel atv-ga sõitma õppimine, elav tuli ja tallekesed. Mõeldud - tehtud. Saatsime meili ja järgmisel päeval rääkisime telefonis ja jõudsimegi kohale ülejärgmisel päeval. Farm asub Adelaide'ist paari tunni sõidu kaugusel, täiesti eikusagil. Lähim asula on imepisike Karoonda.

Kohale jõudsime teisipäeva õhtupoolikul, tutvusime 60-aastase Davidiga ja tema poole noorema pruudi Peggyga, kes on pärit Hong Kongist. Tal tegelikult on pärisnimi ka, aga ma olen selle unustanud. Samas ütles Peggy, et isegi ta ema ja isa kutsuvad teda nii. Novot. Peggy on häästi pisike ja David on siuke tavaline. Tundub kindlasti noorem kui kuuskümmend, on noorena tegelenud IGASUGUSTE eri asjadega, mille hulka kuuluvad pikem hostelitepidamine, tuuride korraldamine, müügimees olemine, õhupallide müümine.. Rohkem ei tule hetkel meelde. Selline ostan-müün-ja-vahetan mees, kes praegugi mööda oksjoneid käib ja igasugu asju, eriti autosid, kokku ostab. Siin krundil erinevates kuurides istub ka väga palju erinevat mammonat. Maja on ilus ja suur, kõrgete lagedega ja väga mõnus. Ehk veidi jahe päeva ajal, kui tuld ahjus ei ole. Meie toas on kaks narivoodit, kus alumised narid on kaheinimesevoodi laiused. Ilmselt jäänuk Davidi hosteliajast. Samamoodi on kuuris näiteks üheksa tolmuimejat. 

Nii... Kohe järgmisel hommikul pärast meie saabumist pidi David lambaid müüma minema, seega aitasime need tal kuidagi treileri peale panna, üsna läbi häda, ja siis sõitsid nad minema. Ma ei mäletagi, et mis me tegime, aga mäletan küll, et juba üsna ruttu jäeti meid siia täiesti kahekesti. Jällegi üks näide austraallaste usaldavusest ja sõbralikkusest :) Kuidagi kasvasime oma töödesse sisse ja nendeks ei saanud teps mitte lammaste karjatamine ja muu säärane, vaid pigem remont ja restaureerimine. Mina olen tänaseks päevaks lihvinud, pahteldanud ja värvinud üle kümne ukse, Uku on teinud kõva tööd köögi ja vannitoa ja garaaži kallal, oleme puid teinud, aeda väga okkalistest kõrbepallitaimedest rohinud ja noh, ikkagi ka lammastega jännanud.

Lammaste karjatamine on ilmselt kõige lõbusam osa. Kui seesama esimene kolmapäev, mis me siin olime, David õhtul koju jõudis, olid tal kõik lambad kaasas. Tuli välja, et kuna tal ei olnud loomadel õigeid pabereid, ei saanud ta nende eest head hinda ja ei kavatsenudki sellega leppida. Lammaste hulgas oli ka jäär. Jäär on munadega meeslammas, kes uusi tallesid meisterdab. Jäär aga pidi jääma eraldi, kuna David rohkem tallesid ei soovinud. Ta pani jäära köiega hoovi peale, aga ma arvan, et ta kartis teda kägistada, seetõttu oli see nöör loomal kaela ümber rohkem nagu kaunistav kaelakee või nii. Ei läinud kaua mööda, kui jäär juba üsna maja juures rohtu nosis. Läksime ja püüdsime ta Ukuga kinni nagu metsiku lääne kauboid, lähenesime niimoodi aeglaselt kahelt pool, pikad varjud meie ees. Siis läks David kodust ära ja jäär sai veel ühel korral lahti. Ka see kord olime võidukad, kuid silmus ta kaela ümber sai pärast seda üsna palju koomale tõmmatud. Ja siis nii oligi. Järgmised mitu päeva keerutas jäär ennast iga päev vähemalt ühe korra nööriga nii kinni, et pidime minema, ta pikali keerama ja nööri lahti harutama, et ta ennast üles ei pooks ja nälga ei jätaks. Mõne aja pärast tõstsime ta aedikusse, kus siis iga päev heina ja muru viisime. Kuigi ta lõpuni meeletult meid kartis, arvan ma, et ta tegelikult tundis mu juba ära, kui ma igal hommikul muruhunnikuga ta aia juurde saabusin.

Lõpuks, nüüd millalgi eelmine nädal, tuli uus katse loomasid turule viia. Kokku kogumiseks ja sorteerimiseks kogus terve lõbus päev. Alguses läksime neile peale kolmekesti: Uku ATV-ga ja mina ja Peggy jala. Üritasime suurt, rohkem kui sajapäist lambakarja ühest üsnagi kitsast väravast sisse saada. Noh... oleksite pidanud olema seal, et näha, kui lõbus ja samas frustreeriv see oli. Ja teate, kui kõrgele lambad hüpata suudavad, kui neil hirm on? Nagu kaljukitsed, tõesti. Siis tuli David, kisas natuke ja ähkis natuke ja sõitis ise ATV-ga ja lõpuks saime neljakesti ikka kõik aedikusse. Järgnes veel keerulisem sorteerimine, kus uted ja talled ja oinad tulid kõik eraldada. Oinas, muuseas, on kohitsetud lammas. Meie arvasime, et jäär on oinas ja vastupidi.  Ütleme nii, et päris omaette tegevus. Üsna rumalad on ikka need loomad. Näha on, et lammastega seotud kõnekäändudel on alus. Kahju oli vaadata, kuidas hirmul lammas absoluutselt ei kontrolli, mida ta teeb, või kelle otsas trambib. Õnneks seekord ükski talleke ega uteke viga ei saanud. 

Ja järgmisel päeval siis oli laat. Kärutasime lambaid kolm tundi laadale, seal toimusid järjest oksjonid nii, et üks onku karjus hindu ja inimesed tõstsid kätt (nii see vist tavaliselt käib, eks) ja meie lambad läksid 128 dollarit tükk. Jäära eest pakuti 85. Asi seegi.. vist. Me väga kogenud selles vallas ei ole, aga uhke tunne oli küll, sest see 128 dollarit oli keskmisest ikka kõrgem. hehee.

Maja koos remondimansaftiga
Maja kaugemalt
Oksjonile. Paremalt paistev suurem ja poolprofiilis lambanägu ongi kurikuulus jäär

Oksjonionku

David ja Peggy

Nojah. Ega siin suurt väga midagi ei olegi. Oleme juba päris maainimesed, ja kui öelda tohib, siis kogenenumad selles elus, kui peremees ise. Ahju õppisime igal juhul efektiivsemalt põlema panema, kui siin muidu tehti, niimoodi poolkinnise siibriga ja terve tuba tossu täis. Ja kuna Uku on nii kuldsete kätega, siis teeb ta enamikule Davidiga koos tehtavatele töödele ka silmad ette. Peremehel on sellised kummalised käitumismustrid, et mõndasid asju tahab ta poole millimeetri pealt mõõta, aga teistega, mis pigem olulised on, ütleb, et ah.. pole vaja. Näiteks seinu kaks korda värvida või uksi korralikult siledaks lihvida -  milleks. Ma ei oska sellele näppu peale panna, aga siis me lihtsalt hingame korra sisse ja välja ja mõtleme, et okei, enda kodu see ju ei ole, seega, kui ta ei taha, et oleks ilus, siis mis seal ikka teha. 

Aga töötada on mõnus. Minul on jälle enamiku ajast olnud oma asjad ja oma aeg, seega olen ma lihtsalt päevad otsa töötades audioraamatuid kuulanud ja omas tempos asju teinud. Algul ütles David meile, et kui te 4-5 tundi töötate, olen mina rahul, aga viimased päevad läksid temal ja Ukul juba peaaegu kuueni õhtul, mis arvutuste kohaselt on umbes kaheksa tundi. Aga kaheksa rahulikku tundi, seega pole miskit hullu. Ja mida siin eikusagil muud teha olekski :)


Mjeje tuba

Söön värvi

Tehtud!

Nunnu soovitus

sügismaastikud

Ja viimane naljakas lugu on siin majas söögiga. Kõik käib peremehe tõstsmiste järgi. Eriti alguses ja eriti Ukul oli selline tunne, et liiga vähe saab süüa. Ja kui kohutavalt kopp mul on ees saiast! Kusagilt artiklist lugesin, kuidas mingi välismaalane oli tähele pannud seda, kuidas eestlastel on kombeks ikkagi lõunaks midagi sooja ja tervislikku süüa ja... see on TÕSI. Me tahame sooja süüa! Midagi, mis oleks eine moodi! Siin juuakse lõunaks lahustuvat kohvi ja süüakse mingisugust saiakest, tihti ka magusat. Kui ma vahel vegemite'i kapist välja kaevan omal algatusel, siis vaadatakse, et ooo.. milline uuendus. Hommikusöögiks sööme me ka siin enamuse ajast helbeid ja kohvi või teed. Vabatahtlikult ma seda pikka aega ei teeks, aga ausalt öeldes pole nagu küsitud ka, et kas tahaksite muud ja ise pole häält teinud.

Ja kõige naljakamad on õhtusöögid - eriti alguses, kui me veel harjunud ei olnud, et mis kombed siin on. Kõik toit oli taldrikule valmis tõstetud ja kõik, Uku jaoks eriti selline... keskmisest väiksem ports, pluss kõrvale MARGARIINISAIA ja kui toit hakkab otsa saama, ütleb David tavaliselt: "Oi... Näed. Mul sai küll juba kõht täitsa täis." Vahel tehakse toitu ka nii, nagu ükspäev: Peggy tahtis mingit makaronivormi teha ja segas selle jaoks valmis mingi tuunikalatäidise ja lõpuks pani vormi sisse umbes veerand sellest ja ülejäänud kolmveerand rändas sügavkülma. Hästi makaronine vorm oli. Hästi tehtud! Aga eks sellega ole vist nii, et, kes senti ei korja, see krooni ei saa, miljonäriks saadakse kokkuhoidmise arvelt. Või vähemalt tema arvab nii. Ma arvan, et see on siuke vanainimeselik värk, selline kokkuhoidmine. Ta on isegi rääkinud meile eelmisest töölistest, kellest osad "tahtsid nii palju süüa. Kujutad ette, ta pani saia peale seda määret NII palju, kuigi maitse saab juba poole vähemast." Kujutasime ette, et ilmselt on ka eelmised inimesed siin sellises sama naljakas olukorras olnud.  Aga noh, pole hullu, muu kõik on väga kena. Mulle vist on see üldse nii eredalt silma jäänud seetõttu, et Räägu tänaval ei hoita külaliste jaoks mitte kunagi toidu arvelt kokku.

Mina olen hakanud siin Masterchefi vaatama, ja see tuleb telekast IGAL ÕHTUL. Väga huvitav on see koka- ja remondisaadete populaarsuse kasvamise fenomen. Söögitegemine - suur draama! Aga paeluv ka, kui  järjepidevalt vaadata :D Näpud lihtsalt kohe hakkavad toiduvalmistamise järgi sügelema. Sellele kihule oleme järgi andnud siis, kui kahekesti oleme - teinud grillil maitsvat liha, vorpinud salateid ja kastmeid ja erinevaid juurvilju ja ükspäev sai isegi banaanikook ahjus valmis (maitses küll rohkem nagu sai, aga ikkagi). Tahan ka nii suurt kööki endale tagasi tulles!

Ja täna ongi siis viimane päev. Kui nüüd mõelda, siis oleks kirjutada veel mitmest tähelepanekust, aga tundub, et postitus hakkab jälle mammutmõõtmeid võtma, seetõttu peab mõne jutu järgmiseks korraks hoidma. Kolmapäevast saati oleme siin kahekesti olnud, sest David läks Alice Springsi mingit autot müüma, aga eile ta helistas, et jõuab täna õhtuks tagasi. Oleme üritanud kõigil remonditöödel enam-vähem otsad kokku tõmmata ja ees on veel auto koristamine ja asjade pakkimine, et homme uuesti teele asuda. Tundub küll, et on aeg. Nädala aja pärast, muuseas, maandun mina juba Kaplinnas :)

P.S. Otsisime juba endale Melbourne'is elukohta ka. Üks mees, kellele kirjutasin, et oleme eestlased ja otsime elukohta, vastas meile nii: "Oo jaa, ma mäletan eestlasi. Käisin kunagi Aafrikas safaril ja kohtusin teie rahvaga, te olete väga laheked ja sõbralikud. Aga kui te siia elama tulete, ärge siis kedagi oma traditsiooniliste niudevöödega ära ehmatage, eks."
Vastasin siis talle, et Eesti on ikka Euroopas, võib-olla mõtleb ta Etioopiat.
Selle peale vastas ta "Ahjaa, muidugi, Eestit tean ma ka, käisin 1999. aastal Amigos Tallinnas endale naist otsimas. Kõik olid nii ilusad. Ja teie emakeel, vene keel, on üks väga suursugune ja kaunikõlaline keel."

Vot nii. Teadmisi on, ainult väikseid korrektsioone tuleb teha.
Musikallipaid!