29. jaanuar 2015

Meil on köögis natukene putukaid ja õues on meil bassein ja basseinis ujuda ja olla on tõesti päris kift!*

Lubasin Perthist lähedamalt kirjutada eelmisel korral ja lubadusi peab pidama.

Jah, juhtus nii, et tulime peale jõule ja enne aastavahetust siia, et tsivilisatsioonis olla, aga siis leidsime juba Uku vana klassiõe kaudu toa ühes majas ja maksime kahe nädala üüri ning siis leidisme juba tööd ja jäimegi natukeseks jälle peatuma. Täna (ja see oli siis, kui ma postitust alustasin, ehk 23. jaanuaril) muuseas on meie Austraaliasse saabumisest viis kuud täis täpselt. Hurraa ja pasunad! 

Kasuta veel seda kiiret Eestimaa netti nii, kuis jaksad,
sest Austraalias ootab sind ees põud!
Elu Perthis on üsna sarnane elule Darwinis, võib-olla selle vahega, et linnas käime me harvem, sest selleks peab rongi kasutama. Elame Beckenhamis, mis asub kesklinnast umbes veerandtunnise rongisõidu kaugusel, aga niisama, ilma mõjuva põhjuseta ei ole sinna vaja ronida. Meie lähedal asub suur kaubanduskeskus nimega Karusell, kus saab niigi nii esma- kui ka teisetarbe- (ei ole päris sõna) kauba vajadused rahuldada - isegi kino ja turg on seal olemas. Jah - hiinlaste turupood, kus tomatid ja viinamarjad ja sibulad ja kõik muu maksab palju vähem, kui tigedas röövketis nimega Coles. Samuti müüakse seal juba keedetud ja soolatud hireoglüüfidega pakendisse mähitud mune, duriani maiustusi, igasugu võõraid seeni ja puuvilju ning suhkrustatud anšooviseid. Isegi marineeritud mangosid on seal, mida ka ostsin ja mis siiamaani külmkapis seisavad, sest olid oodatust siiski veidi mõttetumad. Endiselt aga on mu moto, et parem proovi ja heida kõrvale, kui et jäta letile ja vaevle igavesti uudishimu käes, kas see olekski võinud olla su unistuste söök. 


Algul, kui Perthi jõudsime ja veel nö kodutud olime, käisime kohe vudinal ära Kings Parkis ehk kohalikus botaanikaaias ja järgmisel päeval loomaaias. Viimane oli küll tore, aga võrreldes teiste coolide kohtadega, mida olen külastanud, näiteks Berliini ja Valencia loomaaed, oli Perthi oma veidi liiga kallis ning liiga austraaliakeskne meie jaoks. Puudu olid muidugi ka minu lemmikud ehk gorillad :( 

Kings Parki kuukabarra oli meist vägagi huvitatud ja tuli isegi vahepeal saiapalukest sööma

Loomaaias lasti meid leemuripuuri isendite toitmist lähemalt kaema

Väike marmosett  

Hiidkilpkonn nägi välja nagu memm kunagi 

Mida sa siis sööd nii palju seda mürgist eukalüpti?

Konn nagu seebitükk

See selleks. Nüüd elame me siis majas ja teeme tööd. Täna öösel hakkas sadama esimest korda sellest ajast, kui me Perthi jõudsime. Välku lõi alates kella neljast öösel kuni kella kaheksani hommikul, siis sadas paksult vihma, siis rahet, siis uuesti vihma. Siis läks elekter ära. Nüüd tuli elekter tagasi, aga kauguses müristab jälle. Ja siis on seda nn põuavälku kõvasti enam, ongi nii nagu vanades õudusfilmides, et iga viie minuti tagant sähvatab taeva valgeks. Vaene Uku pidi veel hommikul tööle ka minema, mina õnneks sain edasi pikutada. See vabade päevade ja tööpäevade asi on siin nagu "nokk kinni, saba lahti" situatsioon - kui tööl oled, mõtled, et ooh, saaks juba magada ja pikutada üks hommik, aga kui see hommik ja päev kätte jõuavad, siis mõtled, et hea looder, mida sa pikutad. Kuigi, ütlen ausalt, siis pikutan jah. Täna olen kohe mõnusalt pikutanud, sest elekter oli ära ja meie arvuti aku kaua just vastu ei pea (ettekäänded!).

Mina töötan siis jällekord kohvikus praegu - ametlikult küll baristana, aga rohkem olen nagu all-rounder ehk teen kõike, mis ette juhtub, sest tädid on üsna kitsid oma kohvimasinaga seal. Mulle seletati, et igaühel on oma päevad, kus tema saab kohvimasina taga olla, aga mulle vist niimoodi küll ühtegi üle ei jäänud. Lohutan ennast sellega, et rohkem kõndimist võrdub rohkem trenni. Kohviku nimi on Bookcaffe ja pool sellest on raamatupood. Caffe jah, itaalia keeles kohv või siis euroopalik kohvi-baar. Ja raamatupood on eriti šeff, sest seal töötab üks tüdruk, kes teab vist kõiki raamatuid maailmas. Ja veel - Austraalias on nii ilusasti kujundatud raamatud, peaaegu eranditult! Eesti kirjastused võiks sellest šnitti võtta, sest vahel on mõni kaas küll nii kole, et tahaks hoopis nutta, mitte raamatut lugeda. Väga armas on seal töötada, sest üsna lähedal asub üks vanadekodu ja seetõttu on umbes 80% klientidest hästi vanad inimesed, kes on lihtsalt nii viisakad ja armsad ja toredad. Mõni on vahel pahur ka jah... mõni on HÄÄSTI aeglane, aga enamik on kenad. Sellised filmilikud natukene, aitähid ja palunid käivad ette ja taha, pärlikee on kaelas ja lokid kenasti värskelt rullitatud. Üldse on palju püsikliente, keda kõiki nimepidi teatakse ja kellele siis uusi töötajaid ametlikult ja viisakalt tutvustatakse. Seal on isegi üks John, kes mu nime PÄRISELT õigesti ütleb, niimoodi vaikselt ja aeglaselt "Liiši", ülejäänud suudavad "Lissi" öelda, kuigi ma luban ennast ka Lizzie'ks taandada. Kõik on nii vaimustuses, et ma Eestist tulen ja osa isegi kujutab ette, kus see asub. Samas on naljakas see, et mulle on väga palju iiri aktsenti külge poogitud. Töökaaslased on kah toredad - ja palju vanemad seekord, täitsa siuksed neljakümnendates osad. Pealtnäha alguses kõik toredad, aga igaühel on oma draamadevõrgustik kududa :D Kuula ja naera ainult. Mina olen ju see uus, kellele kõik teised kurta saavad: küll üks on peast segi, küll teine ei tee seda, küll see on ninatark ja too on nii kiuslik, mina muudkui kuulan ja noogutan. Kui üldse jutt ei meeldi, teesklen ärakõndmist, aga vahel... no kui põhjust on, siis räägin ise ka. Väga huvitav. Antropoloogilises mõttes muidugi. Köögis töötavad kaks india poissi nimega Utsap ja Pdam - vähemalt nii ma arvan, et nende nimesid kirjutatakse. Teevad meile ilusaid sööke ja räägivad omavahel india keeles, kuigi vahel kõlab see mulle nagu seosetu inglise keel. Seisad, pesed nõusid ja kuuled juttu, mis kõlab umbes nii: "Yes, yes, garnish balloon dog mayonnaise poached egg". Aga neil ilmselt on ka üle võetud inglise keelest palju sõnu või siis vähemalt osa roogade nimetusi.

Ukul teeb ehitusel steel fixing'ut - enne betooni valamist pannakse seina sisse metallist varrastest konstruktsioon... seda peaks see tähendama. Koos ühe tüübiga Nigeeriast ja siis vist Šeišellidelt, kui ma ei eksi. Sellise getogängiga. Jälle õues. Aga Perth pidavat palju mahedam olema kui Darwin, seega on asi käkitegu. Ma ei tea, kuidas ta seda tajunud on, aga paar viimast päeva on küll jälle üsna lämbed olnud, praegu ka higistan siin toas, kuigi laeventikas tööab ja nii.

Mis veel? Aaa, meil on siin paar uut eestlasest tuttavat ka, Priit ja Kristiina Hiiumaalt, kelle sünnipäeval me eelmisel laupäeval käisime. Kristiina hooldab ühe pere hobuseid siin ja kuna see pere oli ära, siis olid nad ka majahoidjad ja siis meie käisime seal neil külas. Hästi mõnus oli, tõesti lõbus üle pika aja ja see ka muidugi, et südamerahuga sai õhtu otsa eesti keeles padrata suures seltskonnas. Panen paar kena pilti ka, väga palju teistest ei pane, sest iial ei või teada, kellele ei meeldiks kajastatud saada.
keskmiselt suur ja hästi nunnu welsh corgi

Manju tahtis minust ja hobusest pilti. Olen skeptiline

Uku soovikas

Veel üks nunnurull

Manju ja hobune ja peidus Kristiina

Vasakult: sünnipäevalaps Priit, oss ja Andres

Vaikselt kogume uuesti raha, et linnast jalga lasta ja näiteks kuhugi puuvillafarmi poole reisida. Ei ole mõtet veeta aastat niimoodi, et elad linnas ja põmst sama elu, mis Eestis, aga veel vähema vaba ajaga. Näha ja teha on vaja! Nüüd aga jõuab Uku kohe koju ja me hakkame vanahead tuunikalaga riisisalatit sööma, mis eile valmismeisterdatud sai.

Pikk pai laotub minu poolt nagu vaip üle lugejaskonna peade!

* Seda pealkirja võib laulda "Pätu" algusmuusika saatel

6. jaanuar 2015

Uus rohelise puukitse/lamba aasta, minevikusegadus ja kohalejõudmine

Tere ja head seda aastat!

On ju nii? Et tuleb rohelise puukitse või puulamba aasta? Lugesin, et tuleb. Alguses mõtlesin kitsedest nagu Bämbi ja igasugu muud nõtked tegelased, aga siis sain aru, et tegemist on rohkem nende kitsedega, kellel on habe ja kes mökitavad ja pole üldsegi nii esteetilised olevused, rääkimata sellest, kui isepäine iseloom neil on. Mitte et see tegelikult loeks. Lihtsalt, et noh, olge siis valmis: raske aasta saab olema! Ja pärast saab ikkagi öelda, nagu Mati Jõe kunagi Baltoscandali lõpukõnes, et "toredad päevad olivad, kahju et otsa saivad", sest raskused tugevdavad karakterit ja annavad eluloole sügavust.

On möödas peaaegu üks kuu sellest ajast, kui ma viimati kirjutasin ning jällegi on toimunud nii palju reisimist ja kilomeetrite mahasõitmist, et keeruline on kokku võtta. Tavaline jutt. Hetkel oleme Perthis, kuhu ei plaaninud küll tulla, aga lõpuks kaalusid ratsionaalsed rahavajadused ja soov uusaastat tsivilisatsioonis veeta üles muud plaanid. Mis need olidki, ei tea. 

Proportsiooniskaala
Eelmine jutt lõppes Broome'ist lahkumisega. Näete, panin siia pildi ka, kui suure hunniku tööd me ära pidime tegema. Uku oli viimasel päeval üksinda, aitas Markil veel ka kütuse välja pumbata ja jõudis, näed, ka adekvaatse pildi asjast teha. Väga omamoodi kogemus. Terve elu teha ei jaksaks, aga selline Karate Kidi tunne oli küll kohati, muudkui vaha peale ja vaha maha, lõpuks oled ninja valmis. 

Jah, igal juhul läksime me Broome'ist ära ja edasi allapoole, kus hakkas korallrahu piirkond, mis on tähtsasse maailmapärandi-nimekirja kantud. Üks öö enne Ningaloo Reefi piirkonda jõudmist (ausalt, mul lähevad kohanimed juba väga segi), ööbisime kusagil 24h parklas. Hakkasime õigemini parkima, kõik oli kena-kena, kuni pimedas vaatasin, et auto peal midagi liigutab. Ämblikudetektor hakkas häiret andma ja me ei pidanud pettuma, sest meie auto peal oli üks suur huntsman'i ämblik. Maakeeli siis jahimees-ämblik. 

Tikutopsi ei ole juures, aga labakäe suurune oli küll
(ilma sõrmedeta suure labakäe)

Kõikidele arahnofoobidele: te ei oleks tahtnud minu nahas olla! Oli üksjagu tahtejõudu vaja, et ööseks ikka võiks mõne akna lahti jätta. Muuseas, sellel ööl juhtus ka esimest korda see, et võtsime magamiskoti lahti, sest oli läinud ootamatult jahedaks. Ilmselt jõudsime allapoole ja rohkem sisemaale, mis öösel maha jahtub. Ühesõnaga, oli nii plusse kui ka miinuseid. Õhtune söömine möödus igal juhul laua peal, sest maha pimedasse ma oma jalgu ei soostunud asetama. Õnneks on meil aga putukalemb-Uku, kes kõik hirmsad isendid minema toimetab. Teine kord, kui me nüüd hiljem seda sama huntsmani nägime, ei olnudki enam nii hull.

Kaua võib ühest putukast ladrata, eks? Räägime parem snorgeldamisest ja korallidest.

Siin ei ole kala. Või, oota?

Esiteks käisime me siis ühes rahvuspargis, kus oli väga tuuline ja natuke mõttetu, aga edasi sattusime sellisesse väiksesse kohta nagu Coral Bay. Nagu pildilt näha, käis seal asi nii: lähed vette, umbes kolm meetrit on madalat vett (beež osa) ja siis - hopsti! - läheb põhi umbes kolm meetrit allapoole ja kohe kasvavad igalpool korallimäed ja ujuvad ringi neoonikarva kalad. Minule (issand jumal, mis äpu mulje ma endast siin jätan. Oeh. Uussiirus vist) on väga kaugele ujumine natuke hirmus, seetõttu oli selline lahendus eriti äge, et ujud põhimõtteliselt kalda juures, aga kõik asjad on otse nina ees. Üldsegi pole vaja ujuda "umbes 800" meetri kaugusele, nagu Ningaloo reefil meile öeldi. Ma ei usu, et ma oleks ELUS 800m ühes suunas ujunud. Jooksnud, jah. Aga UJUNUD, no ei.

Väga lahe kogemus oli esimest korda snorgeldada. Ostsime kahjuks ainult ühe maski, et äkki ikka mulle nii väga ei meeldi, ja seetõttu käisime kordamööda. Ega kaua olla ei saanudki - väljas oli mega palav, vesi oli aga väga jahe. Üle veerand tunni korraga lihtsalt ei jaksanud. Alguses ühest kohast rentisime lestad ja mingi teise maski ka, aga pean ütlema, et see oli väga imelik. Oleks ilmselt saanud kenasti paar kilti maha ujuda, aga kuidagi selline võõras tunne oli. Ja muidugi võõras mask lekitas vett sisse, nii et paar korda tekkis mul kenasti selline uppumise tunne ja pidi ruttu rannale tagasi saama.

Harpuuniga kalu püüda ei lubata, mis on arusaadav, sest nad lihtsalt reaalselt ujuvad su nina ees. Pirakad kalad. Sellest inspireerituna ostsime kohe õnge, aga nüüd, siin allpool olles need tingimused enam nii soosivad ei ole ja ka kalad on pisemaks jäänud. Selles osas pole õnn veel siiani meie õuele jõudnud.

Veel rohkem kalu nägime siis, kui sõitsime edasi allapoole kohta nimega Shark Bay  (ülla-ülla, seal on haid) ja Moneky Mia (ülla-ülla, seal ei ole ahvid. Seal on delfiinid!) Monkey Mia on selline koht, kus juba alates kuuekümnendatest on iga päev toidetud ühte kindlat delfiinide perekonda. Algul oli kõik kenasti reguleerimata, delfud said meeletult õgida ja kõik tohtisid neid katsuda, aga tänapäeval, looduse ja terve mõistusega kooskõlas, on asjalood veidi paranenud. Katsuda ei tohi ja kala antakse ka miinimumi piires, et nad ikka oma poegi jahti pidama õpetaksid. Aga jah, igal hommikul kell 7.45 toimub avalik toitmine, kus targad inimesed räägivad mikrofonist juttu peale. Umbes 25 vabatahtlikku said delfiine toita. Ja mis te arvate, kas mina oma intensiivse pilgu ja hüpnotiseerimisvõimega võlusin ühe (nais)vabatahtliku ära?

Ei jõudnud kala vettegi panna, kui juba tuli amps ära

Meie neid, nemad meid
 Peale delfiinide olid Monkey Mia karavanipargis ka üks administraatorist eestlanna ja emud. Hästi uudishimulikud emud, kes tahtsid kõike käest ära süüa ja napsata.
Juba õpetab lapsi varastama ja uudishimutsema

Vänniga tehtud pildid on ühtlasi ka osa projektist "müüme elamust" ehk kui lõpuks auto müümiseks läheb, on hunnik huvitavaid pilte.

Enihuu - mu mälu on veelgi tuhmunud. Alustasin selle postituse kirjutamist nädal aega tagasi, aga lõpetanud veel ei ole. 

Monkey Miast ära minnes käisime veel ühes veeloomaaia moodi kohas, kus üks mees meile umbes tund aega igasugu kenasid mereelukaid tutvustas. Siinkohal veel paar pilti kommentaariga "näe, vaadake ise" (Rasmuse soovitusel)

Selle kala seljauimes olev mürk on nii valus, et kui peale astud ja siis leevendamiseks
jala keeva veega üle kallad (soe vesi pidi aitama), ei tunne sa põletust teps mitte

See oli selline kala, kellele hirmsati meeldis kuivtoitu süüa, seetõttu olid tal gaasid
ja ta oli koguaeg pooleldi vee peal



Sidrunihai tegi trikke

Kilpkonn, kelle vasak loib oli mingisse püünisesse kinni jäänud ja ära tulnud
Pärast seda liikusime kenasti edasi allapoole ja käisime veel vahepeatusena ühes rannas, kus liiva moodustasid ainult valged karbid. Umbes üks kahest taolisest terves maailmas. 



Oeh. See on lihtsalt hale :D Ma ei saa enam kirjutada asjadest, kui mälestused on segi peas nagu pudru ja kapsad. Lihtsam on pilte panna. Ütlevad ju rohkem, kui tuhat sõna ja  nii. Elust Perthis pean ma aga kirjutama eraldi postituses, muidu läheb segaseks. 
Suurte tõlvikutega puu WA maantee ääres ja solist

It's da päikesevarju catwalk

Plindris krabi üritas peituda

Roosa soolaga järv, uhke vaatepilt

Teod maantee äärsetel põõsastel. Kummaline fenomen,

Kamo-känguru eeskuju näitamas

Mina suremas poolelijäänud matkal

Jällegi - sool, mitte lumi

Jõulud karavanipargis

Jõululõuna/jaanipäev šašlõki, eggnogi ja hapukapsaga.
We mix it up!
Perthi jõudsime paar päeva enne vana-aasta lõppu. Algul riskeerisime umbes kaks ööd erinevates parklates, aga kuna siin on vist kämpimine linnasiseselt keelatud, leidsime juba kolmandaks päevaks Uku klassiõe kaudu toa  majas, kus elavad veel üks india poiss ja üks birma kutt. Ja siis hulk prussakaid ka, kuigi õnneks neid väiksemat sorti, mitte selliseid tanke nagu Darwinis (mis muidugi ei tähenda, et suuremad isendid spontaanset hädakisa minus ei vallandaks).

Lõpetuseks üks nunnu pilt, üks pilt minu tunnetest kuumuses (16. detsember ja umbes 45 kraadi) ja üks kena ärkamispilt. Ma ei ole endaga küll rahul, et praegu niimoodi tegin, aga lihtsalt ei oska endast neid mälestusi välja imeda. Ja iga asja kohta ei pea ju rääkima ka. Järgmisel korral juba lähema mineviku postitus Perhist!