29. märts 2015

Perthist(*) suitsusesse lahesoppi

Käed on valusad. Jalad on kriimustatud. Musklid on toonuses või pigem väga valusad - jah, arvasite õigesti, oleme jõudnud füüsilisele farmitööle ei kusagil mujal kui päikselises Lõuna-Austraalias, Smoky Bay külakeses. And I do mean külake - siin elab vist alla tuhande inimese. Farm aga on üsna omamoodi, sest ei kasvatata siin puu- ega juurvilju, isegi mitte veiseid või muid tegelasi, vaid hoopis karpe - austreid. Ja siis üksiti kasvavad nende küljes ka kõige suuremad nuhtlused, ehk tõruvähid, aga sellest juba hiljem. 

Alustame pigem sellest, et Perthis ei jõudnud ma viimast postitustki teha. Viimased päevad läksid igasugu ettevalmistuste, autoparanduste, asjade pakkimise ja niisama trallimise alla ja kogu aeg lubasin iseendale ja mõndadele veel, et kirjutan, aga kuna arvuti taha istumiseks on vaja mõningat aega ja kannatust, siis läks nii nagu läks. Mida aeg edasi, seda kodumaks see maja muutus, nii et lõpuks oli täitsa kahju ära minna. Tubli Eesti mees Priit ja muidugi ka tublid eestlased Uku ja Liisi tegid, mis suutsid, ning maja, mis oli juba tükk aega elanud koristamatuses ja prussakates, sai uue ja kena näo.

Vabariigi aastapäev

Vaade värskelt värvitud köögile

Oaas ning päästerõngas keset kuumust


Kõige legem kombo majas

Raipojukesega ujumas

Ega piltidelt tunnet väga edasi anna, seega peate leppima minu sõnadega, et armas koht oli. Aaa - ja enne äraminekut saime umbes nädalakese tunda ka seda, kuidas oleks teismeliste psühhopaatidega koos elada. Ühte tuppa kolis paarike, kes väitsid, et nad on mõlemad üheksateist, aga lõpuks passikoopiat tehes tuli välja, et tüdruk oli vist viisteist. Algul olid nad vist isegi toredad, aga mingil ööl ärkasime üles selle peale, et vastu toa seina lendas igasugu asju ja toas käis röökimine. Järgmisel hommikul, kui mul oli vaba päev, ja nemad arvasid, et kõik on tööl, käis jälle karjumine, tüdruk lukustas end vannituppa, poiss karjus ukse taga... No siuke tavaline värk. Natukese aja pärast oldi jälle eriti armunud ja siis sai uus tüli tühjast-tähjast jälle alata. Priit käskis neil nädala lõpuks välja kolida. Küll see teismeline olemine on ikka hirmus asi (ja nüüd palju õnne kõigile, kellel juba väiksed lapsed on - see kena aeg on alles ees!). 

See selleks - Perth sai läbi, aeg edasi liikuda. Kuna olime farmeriga telefoniteel kokku leppinud, et jõuame umbes kahe nädala pärast, oli käes aeg tšiläksida, seega suundusime esimesena Margaret Rivreri poole, mis on veinipiirkond Lääne-Austraalia allosas. Ja ei pidanud pettuma. Tõeline turistilinn - iga nurga peal on kohvik, ümbruskonnas iga saja meetri tagant viinamarjaistandused, juustu- ja šokolaadivabrikud. Algul mõtlesime, et teeme ise kuidagi tiire ja käime maitseme veine, aga siis leidsime, et mõistlikum oleks mingi tuur võtta. Ja nii läkski. Asutasime ennast ühte karavaniparki autoga ja järgmisel hommikul kell pool üksteist algas tuur. Saime maitsta veini kolmes erinevas kohas ja siis veel igasugu juuste ja šokolaade ja värke. Eriti kena oli esimene koht, Watershed Winery, kus degustatsioon toimus eraldi ruumis ja kõige jaoks oli aega ja meid võõrustas üks eriti tore tädi, kes viitsis päriselt meiega veinidest rääkida. Teistes kohtades, kus degustatsioonil käisime, mõtlesid nad ilmselt pigem nii, et ah näed jälle tulid ühed veini jooma, teeme siis nägu, et me siin kõik maitseme, kuigi tegelikult ega nad eriti aru niikuinii ei saa. Või noh... jäi selline mulje. Sellegipoolest oli lõbus, olime ainult kuuekesti, lisaks meile veel üks briti vanapaar ja isa-poega Austraaliast. Peale lõunasööki liitusid ka kaks šveitslast oma tütrega. Kui kell pool viis koju jõudsime, olime söönud ja joonud häid asju täiesti arvestataval määral. Õhtul käisime veel ühes ülivinges restoranis, kus serveeriti eriti fäänsisid tapaseid, aga fotokat kaasa võtta ei viitsinud, seega kahjuks pole sellest ühtegi pilti. Märksõnadeks marineeritud lillkapsas, mikrokoriander ja suhkruliha.





Pärast Margaret Riverit suundusime veel veel allapoole, et mandriosas ära külastada kõige suuremad puud ja puulatvadel kõndimise atraktsioon. Lisaks sellele avastasime veel lubjakivikoopad ja ühe suure puu nimega Gloucester tree, mille otsa sai ronida. Kunagi olid kõrgemate puude otsa ehitatud platvormid mõeldud selleks, et varakult tulekahjusid avastada, aga nüüdseks on see, 50 meetri kõrgusel asuva platvormiga puu, mõeldud turistidele ronimiseks. Mis on kusjuures väga imelik, sest muidu on nad siin maal eriti rangete turvanõuetega, aga selle puu otsa ronimine on omal vastutusel, umbes, et vaata siis, et plätudega ei lähe ja ei kuku. Meie käisime seal, kui oli üsna värskelt sadanud, nii et natuke hirmus oli küll ja pärast olid käed kramplikust kinnihoidmisest üsna väsinud.



Pärast puu otsas käimist läksimega koopasse  (või oli see siis vastupidi, pole kindel, kuna puhkepäevad kuidagi hajuvad üksteise sisse), millel nimeks Jewel Cave ja mille näol on tegemist suurima koopaga Lääne-Austraalias. Tõesti uskumatult suur - kui olime koopa põhjas, oli kõrgus laeni umbes 30 meetrit. Igale poole olid ehitatud trepid ja käiguteed, kus giidiga ringi patseerisime. Koobas avastati eelmise sajandi keskel - algul laskus sinna alla köiega üks mees, kes siis natuke aega taskulambiga ringi vaatas ja siis uuesti välja tõsteti, kuigi ta oli näinud umbes 1/10 koopast, kui sedagi. Ma küll ei kujutaks ette, et keegi mind kottpimedasse nööriga laseb... veits hirmus. Aga täname õnne, et nemad ei kartnud ja nüüd selline uhke koht olemas on.

Nii õnnelikud!

Roheline koobas!

tilgamoodustised

Koopas on vähe valgust pildistamiseks

Ja see siin on heliktiit - kasvab igas suunas

Järgmisel hommikul peale koopaskäiku jõudsime ka siis puulatvadel kõndimiseni. Jällegi, umbes viiekümne meetri kõrgusel. Miks mitte olla lind.



Veel jäi meie ja Smoky bay vahele üks väga tore koht, mille silt tõotas, et saab dinosauruseid näha. Olime küll üsna skeptilised, aga sõitsime ikkagi viitade järgi kohale. Nojah - olid küll dinosauruste luukerede maketid, aga palju lahedam oli, et onku, kes seda pidas, oli kokku  kogunud ka ohtralt kahepaikseid ja erinevaid linnukesi, kelle üsna kenasti ära kodustanud oli. Vaatamist jätkus ikka mõneks ajaks, kõik papagoid pandi õla peale istuma ning enne äraminekut kästi ka kängurute juurest läbi käia. Eriti stoilised tegelased, kes isegi ei liigutanud, kui neid paitada. Pikutasid niisama. Ilm, muuseas, oli selleks ajaks juba ammu üsna mõnusaks muutunud - palavus jättis meid maha umbes peale Margaret Riverit.


Pikutab

Marko Reikopi tunnustegevus on asjade maitsmine, mina olen aga postament
Viimaseks vägiteoks enne pikka sõitu üle Nullarbor'i tasandiku (ei ühtegi puud) jäi Bluff Knolli mäe otsa ronimine. Päris raske oli, trepiastmed olid vahepeal põlvekõrgused, aga siiski läksime võiduka lõpuni. Kokku pidi aega võtma kolm tundi - kaks üle ja üks alla. Meil läks poolteist üles ja vist sama palju alla, kuna minu jalad olid eelmisel päeval kõrge puu otsa ronimisest üsna hellad. Ja üldsegi - allapoole on ikka nii palju raskem minna! :D Vaade mäe otsast oli muidugi võimas. Ja meil vedas ka, sest alla jõudes oli tipp juba paksult pilvede sees ning näha poleks sealt olnud tuhkagi. 


1095m on ossikükki väärt

Vänn täitsa paistab, eks?



Altvaade ülesse

Tagasitulles ootas meid auto all külaline - jalgadega uss

Jumalik valgus Buff Knolli tipust



Ja siis nii oligi - hakkasime sõitma. Uku ütles, et tuleb ikka jätta paar päeva autojamade jaoks ka, aga näed, ei juhtunud seda. Sõitsime jälle läbi poolkõrbete, ilm läks palavaks ja rõvedaks, ühes kohas oli õhtul HULLULT palju mesilasi, kes olid vist hirmsas joogipuuduses, sest käitusid pigem nagu väga uudishimulikud herilased ja ajasid mind täitsa endast välja. No kujutage ette - tegime auto luugi tagant lahti ja korraga oli seal üle kümne mesilase, kes kõike uurima hakkasid, nagu mingi pesa oleks kusagil lahti pääsenud. Ja maanduda tahtsid ka keha peal. Õnneks peale loojangut läks rahulikuks. Olin seetõttu nõus järgmisel päeval isegi koos päikesega kell 5.30 tõusma, et mesilasi vältida. Jälle oli tee peal palju kängurulaipu, sildid hoiatasid ka kaamlite ja vombatite eest, aga neid me kahjuks ei kohanud. Õnneks muidugi ka, aga noh, näha oleks ikka võinud. Enne Lõuna-Austraalia piiri keetsime ja praadisime kohusetundlikult kõik köögiviljad ära, et mitte midagi minema visata nagu kunagi Lääne-Austraalia piiril, aga piiripunktis polnud kedagi. Muidugi - miks peakski keset eikuskit mingi putka olema. See tuli alles üsna enne Ceduna linna piiri. Ceduna asub Smoky bayst siis umbes neljakümne kilomeetri kaugusel. 
Liiga palju kärbseid

Jaa, oled küll väga hirmus
Jõudsime kohale varem, kui lootsime - juba neljapäeva õhtul. Tahtsime jõuda pühapäevaks. Saime ülemuse, Shane'iga kokku ja ta ütles, et kui tahame, võime juba kuuri ööbima jääda, aga reedel pole mõtet veel tööle tulla, niikuinii ainult pool päeva. Nii saigi. Nädalavahetusel jämmisime niisama smoukis ringi, käisime kalal, püüdsime kalmaari, tutvusime Cedunaga ja ootasime esmaspäeva.  Kalmaari püüd oli põnev ja kalmaar ise muutis värvi, aga natuke oli kurb ka seda suurte silmadega elukat süüa, niiet eriti rohkem seda vist ei juhtu. Pühapäeva õhtul (vist) saime veel Piia-Liisiga kokku, kellele selle töö eest tänu võlgu oleme. Jee!

Esmaspäeva hommikul kell seitse algas töö, mis kestis vist poole viieni päeval, üks pooletunnine paus vahel. Seda kirjeldada on veidi keeruline, aga käib umbes nii: austrid kasvavad merel selliste plastmassist korvide sees ja iga päev tuukse mingi hulk korve merelt ära ja viiakse asemele ka, siis neid sorteeritakse ja puhastatakse ja loetakse mingi arv kottidesse ja saadetakse ära. Tegelikult polegi nii keeruline... vist. Lihtsalt seal on igasugu erinevaid väikseid töid juures. Näiteks plastmassist korvide külge kasvavad vees tõruvähid, kes on ühed pahad ja teravad tegelased ja seetõttu peab neid korve siis puhastama. Ehk kepiga peksma. Vääääega tüütu töö minu jaoks, no kui jõudu niimoodi metsikult ei ole, et vibratsiooniga kõik tõruvähid korvi pealt ära lennutada. Muskel kasvab ja randmed valutavad. Vahel peab osasid austreid käsitsi kottidesse lugema. Austreid müüakse tosina kaupa, miks - ei tea. Kakskümmend viis tosinat näiteks on kolmsada austrit, siis loedki kotti kolmsada ja paned umbes kümme lisaks, juhuks, kui valesti läks. 

Reedel panin meres käna, tunked olid vett täis, kuigi vesi oli ainult põlvekõrgune. Tegelikult merel on kõige toredam. Väga hea meel oli ka, et laupäev ja pühapäev on puhkepäevad. Ma ütlen - tugevaks ja karastunuks me siin saame! Reede hommikul näitaks kraadiklaas 6 kraadi AINULT. Austraalias - ennekuulmatu! 

See on olevik. Loodame, et peame vastu. Kogukond on siin väga tore - ainult nädalakese oleme elanud, aga juba viskavad kõik kohalikud käppa igal pool ja puhuvad paar sõna juttu. Ka kuulujutud levivad kiiresti. Kui reedel pubisse jõudsime, teadsid juba kõik, et ma olin vette kukkunud päeval, sest ülemus oli jõudnud juba käia ja lugu levitada. Naersime koos, mis muud mul üle jäi. Aga jah - armsad inimesed, nii noored kui ka vanad. Piia läheb varsti ära ja siis jääme ainult meie pluss veel üks eesti paar kodumaa lippu kõrgel hoidma. 

Vahepeal hennatasin juukseid ka

Smokey bay hiigelpikk kai, kust püüdsime kalmaari 

Esimene kalasaak, millest valmis uhhaa
 Ja lõpetuseks paar kena pilti enne reisi ja reisilt, mida kuskile alla panna ei osanud. Olge siis paid.

Mina paistan igalt poolt välja

Austraalia harakas - kõige lemmikum lind!

Minu kohvik


Suur puu on suur

Ämmelgas

Puukoopainimene


Aa - ja PS! Me võime süüa nii palju austreid, kui tahame! :D Siiani tahame küll ainult ohtra sidrunimahlaga koos, aga sellegipoolest. Sada korda paremad, kui need, mis me Darwinis maitsesime. Piia lubas varsti kilpatricku-stiilis valmistada ja meid külla kutsuda. Seni aga kõlbavad merel tavalised ka - kui kõht on tühi, siis on austrist ikka kosutust. 





* Jah, mitte Põhja-Eesti regionaalhaiglast, nagu ma ühes postituses kirjutasin, vaid ikka Perthist