25. aprill 2015

Mooka meeskond*

Näe, juba on terve kuu tööd mööda läinud. Küll ikka aeg lendab, kui.. tööd teha rassida ja väsinud olla. No mitte nüüd nii metsikult, aga ikka piisavalt, et peale tööd duši all ja söömas ära käies tahaks lihtsalt tükk aega pikutada. Nagu väga ei jaksagi minna veel ümbrust avastama või midagi taolist. Samuti kaovad nädalavahetused selle nahka, et saab kauem magada, aeglaselt hommikust süüa (veel aeglasemalt, kui pool tundi argipäeva hommikul), lugeda, kirjutada, niisama maailma läbi arvutiekraani passida ja kalal käia. No jaaa.... algul pidime nädalavahetusel ka tööd tegema, selline oli kavatsus, aga reaalsus on see, et Uku teeb ja mina eriti ei tee. Tunnipalk pole ka nii suur, et motiveeriks eriti (vaata seda rikkust, mis upakile ajab, eksole).  Pigem lihtsalt teeme need farmipäevad ära ja asi antsukene. 

Punkt number kaks: austrid igas vormis on nüüd ära maitstud. Tänan kõigile soovitajatele, kilpatrick viis tõesti keele alla, eriti, kuna Piia-Liis ise tegi need valmis ja veel ERITI suurtest austritest, erakollektsioonist (kuna ta peiksil on ka austrifarm). Kilpatrick stiil on siis see, et on auster, peal peekon ja juust ja bbq kaste ja ahjus soojaks lastud kogu värk. Austrisuurustest nii palju, et on olemas bistroo (kuni 6cm), plate ehk taldrik (6-7cm), standard (7-8,5cm), suur (8,5-10cm) ja siis jumbo (10-12cm). Silmamõõt peab sorteerimiseks üsna täpne olema, aga seda meie ei tee. Ükspäev käisime Cedunas sellises kohas nagu Oyster Bar ka, seal maitsesime veel juustu, maitsetaimede ja päikesekuivatatud tomatiga küpsetatud austreid ja tabasco ja võiga austreid. Päris okei. Kui ikka auster on kuumutatud, siis pole ta enam pooltki nii... raskestisöödav. Toorelt ja sidruniga võib süüa ainult siukseid väiksemalaadseid. Kindlasti oleme ka ära tõsunud ja teame täpselt, milline on ilus auster, nii et kui naaseme, siis ärge kavatsegi meile mingeid kehva kvaliteediga isendeid lennujaama tuua... Hehe.


Nii. Veel olid vahepeal ülestõusmispühad ja nelja päeva pikkune nädalavahetus. Kohalike jaoks on see matkamispüha - või mis ta nüüd nii matkamine on, pigem see, et sõidad kuskile mere äärde ja siis püüad kala/jood õlut/grillid ja tšillid. Meie käisime Piia ja Jasoni ja Twitchiga (koir) erinavaid kohti rannikul külastamas, aga niimoodi ainult päevasel ajal. Olime tolleks hetkeks juba mõne aja kämpinud ka siia sõites, seega polnud hullu. Selle nädalavahetuse jooksul tegime ka isegi tööd, sest no mida sa hing nelja puhkepäevaga peale pead hakkama? Isegi eelmisel pühapäeval tõusin kell seitse hommikul. Pühapäeval. Miski on justkui pähe hakanud... Samas olen kindel, et õpiksin vajadusel ka magamise uuesti lihtsalt ära. Lihavõtetel keetsime ka sibulakoortega neli muna, traditsiooni mõttes.




Jason, Piia ja improviseeritud rihmaga Twitch


 Ühel reede õhtul käisime töökaaslase Wolfgangi hurtsikukeses merekaldal - siis, kui ilmad veel soojemad olid. Tema ja ta naine Debora, kes töötab kohalikus poes, võõrustasid meid oma häästi armsas üürimajakeses. Need on sellised mere kaldale ehitatud hurtsikukesed, mis kunagi vist töötajate magamispaigad olid, Wolfi majas oli igal juhul üle kaheksa voodikoha.

Paremalt: Deborah, Wolfgang ja üks sakslane (...)
 Samal nädalavahetusel käisime laupäeval Jasoni paadiga ka kalal, whiting'uid püüdmas - need on siinsed väga populaarsed ja hea maitsega kalad. Nelja peale kokku saime kuusteist täismõõdus kala. Samuti on Uku neid muuli pealt ise püüdmas käinud ja just eelmisel nädalal saime ka lõpuks töö vilju maitsta - tegime hästi suure pannitäie kalakastet... Väiksemana poleks uskunudki, et selline asi isutada võib, aga nüüd... No oli väga maitsev (liputan enda saba!).

Hetkeline merehaigus

Uku tellis endale mõni aeg tagasi uhke uue objektiivi ja valgust polariseeriva filtri, et ka päikese käes (mis on Austraalias siis 24/7) ilusaid pilte teha. Jõudis kohale ka, kuigi päris pika viivitusega. Lõpuks käisime iga päev kohalikus poes/postkontoris aru pärimas, kuni meie sekretär Pam ütles, et meie pakk on juba paar päeva kusagil lähedalasuvas romulas. Et noh... vahel viiakse mõni pakk sinna. Väga normaalne, eks. Aga palun väga, allpool on ka mõned uue obje stiilinäited.

Ja SIIIS - viimasel ajal on siin külm ja tuuline ja sajab vihma. Kes nüüd õnnelik on, eks, kodumaalased? Ükspäev oli nii märg, et meile immitses toapõrandale loik, päris suur teine. Ja eile oli nii külm ja niiii paganama tuuline, et kui Cedunas käisime pesu pesemas, tahtsin lausa kuivatisse ronida, sest seal oli lihtsalt nii soe.

Hinnatundliku ostukorvi sponsor: Black&Gold!

mmm.... soe...
Ja muidugi käisime me eile merel ka, sest meil oli suur paaditäis austreid vaja tagasi vette viia. Wolfgang just ütles ükspäev, et kunagi ei ole me merel üksi, alati on teisi paate ka näha, aga eile oli tõeline uhke üksindus. Vihma sadas, tuul möllas, meri lainetas ja kõikus niimoodi, et süda võis isegi kergelt läikima hakata. Õnneks polnud uut lasti vaja peale võtta ja seetõttu saime neljakesi kõik kiiresti tehtud.

Mõtlesin, et kirjutan veel natukene meie tööst. Kuna teine tüdruk, kes meil töötas, vigastas enda hüppeliigest mingit pallimängu mängides, on meid veelgi vähem järel ja merel käiakse nüüd tavaliselt nii, et Dwayne (üks vast-täisealine noormees) ja Uku käivad väiksema paadiga ja mina, Wolf ja Matt suure paadiga. Niiviisi on ikka nii, et igaüks saab paraja portsu tööd. Enne ma tundsin, et olin rohkem siuke kõrvaltööde tegija paadil, aga sellel nädalal olen isegi vees korve kinnitanud ja paadile hiivanud ja kõike täisväärtuslikku teinud - uhke trenn. Paar päeva järjest oli veel eriti suur mõõn - siis käisime mööda merepinda ringi ja kinnitasime mahakukkunud korve. Teate, kui lahe - me nägime hääästi palju kaheksajalgu ja... no... ma ei tea - ikka ütlemata lahedad tegelased on need.. Samas Matt, meie nii-öelda ülemus, kardab neid nagu tuld. Ütles, et läheks enne haikala kui kaheksajalgadega ujuma... No kuidas kellelegi. Igatahes oleme kaheksajalgu, igatsorti meritähti, merikurke ja vähke näinud omajagu. Haisid veel õnneks (kahjuks?) silmanud ei ole, küll aga hulganisti delfiine. See on ka päris tore tegelikult. Siis vahel, kui mõlemad paadid ühel ajal välja saavad, teeme võidu ka. Kuna suuremal paadil on kaks uhket mootorit, oleme siiamaani Dwayne'ile ja Ukule pähe teinud, kuigi ma pole kindel, kas nad teavad üldse, et me võistleme. Matt on üks naljakas tegelane, kes ropendab ja suitsetab üsna palju, teeb tõsise näoga nalja ja kihutab nii auto kui ka paadiga. Pakkusime ta vanuseks isekeskis umbes 45, sest isegi suurem ülemus üritab üsna tihti ta heakskiitu võita, mõtlesime, et no loomulikult, ikka vanema üleolek või nii, aga näe.. Tuleb välja, et nii Matt kui ka Shane on 32-aastased. Uskumatu. Piltel mul kahjuks kummastki ei ole. Küll aga leidub allpool fotojäädvustusi seletamaks seda, milline meie merelkäik välja näeb.

Kõik paadid viiakse kai juurde traktoritega

Kuue töölise kindahunnik

Tõruvähid ehk hellitavalt barnaaklid on endiselt nuhtlused

Dwayne sõidutab Ukut koos korvidega merele

Nende postide vahel ongi liinid, kuhu kinnitatakse korvid

suure paadi meeskond

Dwayne sõidutab Ukut merelt koju
Meretunkedes Dwayne

Ja nii me siin siis endiselt elamegi. Mina veel teen ühte kõrval-kirjutusprojekti ja Uku käib õhtuti kail kalmaari püüdmas, sest oleme otsustanud neile veel ühe võimaluse anda: Wolfgang rääkis, et kui neid küüslauguga praadida, pidid imehead olema. Nüüd seisab meil viis tükki sügavkülmas ja ootab puhastamist. Ehk täna isegi jõuab. Selline ongi elu Smokys - tuleb tuju, lähedal kalale, ja tühjade kätega koju ei tule. Tavaliselt.





Kindlasti luban lähitulevikus ka väikse OOTD postituse teha - see tähendab siis seda, et mis me igapäevaselt siin seljas kanname, sest uskuge mind, merelkäimise tunked ja tuulejoped on kohe täitsa omaette kategooria mood. Rääkimata kinnastest ja peakatetest. 

Seekord siis sedapsi!

*Mooka ja Koona tähendavad tatti ja sitta (antagu andeks otsekohesuse eest). Omanik rääkis, et tema arvates on nii, et kui kusagil austreid mainida, on kahte sorti reaktsioone: õõõ, see on mingi sitt, või õõõ, see näeb välja nagu tatt. Seetõttu tema mõtleski, et selmet panna fimale uhke nimi nagu "Ingliaustrid" (päriselt olemas) või "Kristallaustrid" paneb hoopis nimeks Mooka (tema väitis, et see on itaalia keeles tatt) ja Koona (aborigeenikeeles sitt). Vähemalt aus, eksole. 

3. aprill 2015

Swanbourne'i keskel on kohvik (kus me tegelikult tõenäoliselt kunagi ei kohtu)

Mõtlesin, et kirjutan tagantjärele veel natuke oma töökohast Perthis ka - Bookcaffè (väidetavalt itaaliapärane kirjaviis) kohvikust, kus ma umbes kaks kuud kokku olin. Kuna võtsin viimasel tööpäeval ka Uku kaamera kaasa, saan silmailugi jagada. 

Kusagil juba kirjutasin ka, et tegemist oli raamatupood/kohvikuga (ei miskit uut siin päikese all), mis asus hästi armsas linnaosas ja ühe vanadekodu kõrval, seega oli meie klientuur üsnagi a) intelligentne, b) vana ja c) püsiv. Ühesõnaga päevast-päeva samad näokesed, kes aja jooksul järjest tuttavamaks said. Kuidagi ikka on mõjunud see päike ja hea kliima nendele austraallastele, kindlasti aitab ka heal majanduslikul järjel olemine riiklikult - enamik inimesi on avatud ja sõbralikud. Tahtsin osadest klientidest ka ära minnes pilti teha, aga ei tihanud siiski kõigilt küsida, mõtlesin, et äkki vaatavad, et mingi imelik jälitaja. Üks töökaaslane veel rääkis, et üks tüdruk, kes enne mind seal töötas, oli tahtnud mingitest vanainimestest endale uut  vanaema ja vanaisa teha, kutsus neid endaga koos piknikule ja puha... Ütleme nii, et mitte päris minu stiil. Aga osadelt siiski küsisin ja sain ka loa, osasid pildistasin väärikast kaugusest :D



See paparazzi-pilt on Judyst ja Jerryst. Nemad olid üks maailma kõige armsam vanapaar, kes peaaegu iga päev meil lõunat söömas käisid. Judy sõi tavaliselt munaputru seenetega (aga ilma saiata!) ja Jerry röstitud juustu-singi saia. Miks ma seda nii hästi mäletan, on see, et nad tellisid iga päev sama toitu, aga iga kord, kui nad tulid, oli Judy hästi pabinas ja üritas meenutada, et mis neil ikka oli. Niimoodi täitsa sabinas, et: "Olgu, nii, nii... Nii, tähendab, me siis tellime nüüd jah. Nii, mina võtan... Seened ja munapudru, jah.. aga, aga kindlasti ilma saiata!" Ma naeratasin, sest olin selleks ajaks, kui ta kassa juurde jõudis, juba tellimuse sisse löönud. "Ja siis Jerry, Jerry võtab... Jerry, mis sa tahtsidki?" Ja siis mees mokaotsast pomises, et seda ja seda tahan, no kuidas sa ei mäleta. Või vahel, kui Judy jõudis enne, siis ta ei julgenudki Jerry jaoks tellida, sest ta kartis, et äkki läheb tal sassi. No tavaliselt ei läinud. Ja nii nad käisidki seal, iga päev. Käest kinni, tellisid süüa, sõid niimoodi vaikides ja siis läksid jälle käest kinni minema. Ma küll ei rääkinud nendega palju, aga tundsin suurt poolehoidu. 




See kaunis mees, kes poseeris mulle nagu uljas mannekeen, on Vic (ma eeldan, et Victor). Temaga me rääkisime tavaliselt surfamisest, haidest ja krabipüüdmisest.Kui ta teada sai, et ma Ceduna poole liigun, soovitas kindlasti minna Port Lincolni haikaladega sukelduma ja surfama ka, sest Lõuna-Austraalias on imelised rannad. Ma ütlesin, et oleme mõelnud küll, et bodyboard'i või wakeboard'i osta. Selle peale ütles ta mulle, et: "Ei, ära neid küll osta. Tead, kuidas neid siin nimetatakse? Haisööt." 




Kui ma Patricku salatitaldriku ära viisin, võtsin ikkagi viimaks julguse kokku ja küsisin, et kas talle sobiks, kui ma temast pilti teen. Ta hakkas naerma, et no mis - mis seal  minust ikka teha on? Aga oli ikkagi lõpuks nõus. Ma ütlesin, et teen paljudest klientidest pilti, et näed, viimane päev ja nii, aga natuke valetasin ka, sest just Patrick oli üks nendest, kellest ma tõesti kõige rohkem tahtsin jäädvustust. Ta oli siuke tüüpiline vanaonku - algul selline vaikne ja ütles ainult tere või isegi mossitas millegi peale, aga mida rohkem me tuttavamaks saime, hakkas naljatama ja juttu vestma. Kui ta umbes ülepäeviti meil külas käis, olid tal alati seljas laitmatult puhtad ja ühegi kortsuta riided, peas kübar ja käes jalutuskepp (nagu pildil, eksju). Suuri sõpru tal nagu poleks olnud, sest kellegagi koos ta eriti ei istunud, vaid ikka üksinda, lugedes pikki tunde kõiki erinevaid ajalehti. Ma ei küsinud ka, tundus liiga isiklik. Aga igaljuhul täielik lemmikvanaisa. 




 Viimane lemmikvanainimene, kelle ma pildile sain, on see lillelise pluusiga naine, kelle nime ma isegi ei tea. Tuli peaaegu igal hommikul üsna varakult kohvikusse, otsis külmikust oma lemmik Ben&Jerry'se jäätise välja (minumeelest mingi triple chocolate chip ... või miskit) ja sõi selle ühe hooga ära, nagu pildiltki näha on. Alati hästi sätitud soenguga, pisike huulepulkki peal, ilusate ja väga huvitavalt kombineeritud riietega... Võib vaid ette kujutada, milline kaunitar ta noorena olnud oli. 





See on meie peakokk Utsab. Pildi valmistas ta mulle bircher müsli (mis on põhimõtteliselt nagu külm kaerahelbepuder toormoosiga) ja tahtis, et ma selle ikka ilusasti pildile ka jäädvustaks. Utsab on algselt pärit Nepaalist ning õpib hetkel ülikoolis ka mingisugust raamatupidamise moodi asja, sest "ega kokk ei saa igavesti olla". Peale Utsabi oli köögis veel teine kokk Pdam (ka nepaallane), aga tema ei olnud sellel päeval kahjuks tööl. 



See kaunis neiu siin on Emily - tema oli raamatupoe juhataja ja kiiretel päevadel meie abiline. Üüüülimalt tark ja taiplik kirjaneitsi, kes luges ja soovitas mulle kuhjade kaupa raamatuid ja tegeles ka omaenda esimese romaani kirjutamisega. Väga loodan, et saan seda kunagi lugeda ja kõigile teisele ka soovitada, öeldes "oo, vaadake, see kuulus kirjanik oli kunagi mu töökaaslane" :D hehe. Raamatupoest soetasin ma siiski oma tööaja jooksul ainult kaks raamatut: Lena Dunhami "Not That Kind of Girl" - soovitan soojalt, kui teile meeldib kummaline huumor ja väga avameelsed naistejutud - ja Miranda July esimese romaani "The First Bad Man" - mida mina veel lugenud ei ole, aga küsige Ukult, tema juba on. 


Ja see on mu töökaaslane Dina, kellega me üsna mitu toredat päeva koos veetsime (ja kes ei tahtnud tegelikult üldse pildile jääda). Minevikus pidas ta ise kohvikuid, aga väsis sellest mingil hetkel ära. Dinal on kaks täisealist tütart ja mees, kes töötab kaevanduspiirkonnas. Temaga oli mul hea koos töötada, sest me klappisime hästi, samas nägin ka ära selle, kuidas temaga töötada oleks, kui me EI klapiks. Võib-olla aastatega kasvab iseloom. Dina sõi töö ajal põhimõtteliselt iga päev ainult läätsesid, värsket kurki, maasikaid ja kiivit. Sellepärast ta nii pisikene oligi (ei tea, kas ta vahel salaja kooki ka sööb?). Ükskord, kui ma rääkisin talle, et Pdam tegi meile ise kana ja kookospiimaga karrit, siis küsis ta mult, et kas ma olen nüüd õnnelik, sest karri teeb ju ainult paksuks :D Igaljuhul Dina ja Emilyga kolmekesti said kindlasti veedetud minu lõbusaimad tööpäevad Perthis. 


Ja see on see bäkpäkker Liisi, kes tuli (võitis?) ja läks nagu ikka need rändajad üle terve Austraalia. 

Mõni pilt meie kaunist kohvikust veel: 




Kunagi oli siin pank ja meie "sahver" oli seif - nii umbes 15cm paksuse uksega

See on see



Mõõdab ka (õhu?)niiskust

Viimane eine