1. august 2015

Kaunim linn on Austraalias Melbourne, Yarra jõe kalda pääl...

No tere 2/3 suve! 

Kuuldavasti muidugi Eesti suvi kahjuks sel korral kedagi eriti ei hellita, aga noh, paar ilusat päev on ju vist ikka olnud, eks? :D Rõõmustada võite selle üle, et meie oleme Melbourne'i talves. See on nagu Eesti sügis - vahel on hommikul üsna külm, rohi on jääkirme all, tihti sajab vihma, ajuti on ka päikest... Selline muutlik. Uku käis nädala eest matkamas ja seal, kuhu tema sõitis, lubati lund! Õnneks ikkagi viskas ilmateade villast ja poisid said hoopis kilesauna ehitada ja kala püüda. Kala ainult ei näkanud. Aga lund, seda imelooma, pole me veel näinud siin maal. 

Nojah. Melbourne'i kohale jõudsime me siis umbes-täpselt kuu aega tagasi. Võib-olla oligi täpselt kuu, sest kaks esimest päeva siin linnas ööbisime karavanpargis ning laupäeval, kui mina juba lennukiga ära Aafrikamandrile sõitsin, kolis Uku meie praegusesse elukohta sisse. Elame ühe Uku Raplast pärit sõbranna ja tema kohaliku elukaaslase juures nö allüürnikena. Kuigi käisime vaatamas ka erinevaid ühismajasid, ei jäänud ühestki eriliselt head muljet. Seal, kus oli odav, oli üks vannituba seitsme inimese peale ja seal, kus oli täitsa ok tuba, ei näinud ühtegi kaasüürilist, et teada, kas me nendega ka sobime või ei. Igal juhul oleme me nüüd sellises pisemat sorti, kuid hästi-hästi armsas majakeses neljakesti ja saab täitsa hakkama küll. Mina saan õhtuti telekast Masterchefi vaadata ja Uku saab hommikul vara tööle minna :) Masterchef sai muidugi läbi, lõpuks ometi, nüüd ei peagi enam telekat vaatama. Kui Kadri ja Jules Eestisse minnes ainult Netflixi karbikest elutuppa poleks jätnud... Mina ja seriaalisõltuvus - reaalne teema. Jah, meie majanaabrid läksid kolmeks nädalaks kodumaale ning meie oleme seekaua koduhoidjad! 

Aafrika kohta peaks ühe täitsa eraldi postituse tegema - kui kedagi huvitab. Samuti saate sellest juba millalgi augustis tahtmise korral ilmselt Virumaa Teatajast lugeda, sest lubasin ühe artikli sinna oma kogemuse kohta kirjutada. Pärast reisilt tagasitulemist läks mul umbes nädal aega, et Austraalia ajaga tagasi kohaneda. Ja kui päris aus olla, siis lõpuni edukalt polegi see veel läinud. Nimelt - Kaplinn on peaaegu samas ajas kui Eesti, seega oli Austraalia ja Aafrika vahe minu jaoks seitse tundi. Sinnaminnes mõjutas see nii, et kell kolm keset päeva hakkasin haigutama, sest Austraalias oli juba õhtu, aga tagasitulles passisin pimedas nagu öökull ja ei tahtnud magama minna. Esimesel tagasioleku päeval magasin kella kolmeni pärastlõunal. Enne just hurraatasin, et näe, kuidas Austraalia ikka muutnud on, ei oska isegi kella üheksani enam magada ja mida kõike veel, aga see oli hõise enne õhtut... Nüüd suigun unne umbes kesköö paiku ja ärkas kaheksa üheksa vahel. Sama vana rutiin nigu Eestis. Ega kõik ei olegi varahommikuloomad.

Jaa - meil on jälle tööd olemas! Uku töö on selline, kuhu minekuks peab ärkama juba kell pool kuus. Ta töötab ühe ülikooli linnakus torumeeste abina. No umbes nii. Ja mina töötan ühe suure haigla kohvikus, mis asub veidi kaugemal, ja ühes pagarikojas/kohvikus, mis asub kodule lähemal. Topeltöö, topeltaktsioon! Kui saladusloori veelgi tõsta, siis tegelikult oli mul enne kolmaski töökoht, aga selle ütlesin eile ära. Kolmanda töökoha nimi oli the Qube ja see oli üks kentsakas koht. Käisin paar korda seal tööl ja terve kaheksa tunni jooksul teenindasin kokku umbes... noh.. kahtekümmend inimest ehk. Pluss raha taheti maksta mustalt ja üüsna vähe. Seetõttu alguses ütlesingi kerge südamega ära, aga siis saatis omanik mulle sõnumi, et tõstab mu palka viie dollari võrra tunnis, mis iseenesest on märkimisväärne, aga... Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks see mind ikkagi ära ei moosinud ja nüüd on mul siiski ainult kaks töökohta. Milleks käia seitse päeva nädalas tööl, kui selle asja nimi on siiski working holiday visa, mitte tööviisa. Ja kaks on mõnes mõttes isegi parem kui üks, vaheldusrikkam. Deganis olen ettekandja ja töötan taimaalase, filipiinlanna, kreeklase, austraallaste ja nepaallastega, Alfredi haigla kohvikus vihun kohvi teha ma isegi ausalt ei tea, kui mitmest rahvusest tegelastega. Üldine atmosfäär tundub esiotsa mõlemas kohas suht ideaalilähedane, ei ole mingeid isiklikke vimmasid. Vähemalt pealtnäha. Eks pinna all ikka kusagil midagi on, mis tulevikus välja tuleb. Ahjaa, ja Degani omanik arvab, et mu nimi on Lissi ja seda peaks hääldama "litsi" - ma olen talle vaikselt vihjanud, et võib Lizzie ka öelda, aga mõnel vist lihtsalt ei ole seda kõrva häälduse pääle. Elame üle :)

Ükspäev käisime Ukuga Melbourne'i akvaariumis. See oli pääris lahe. Uku tegi pilti ka, aga vaatan, et arvutis neid ei ole, seega pean teinekord neid teile näitama. Nägime esimest korda elus PÄRIS merihobusid, kes olid ülitüüned tegelased. Mitut eri sorti lausa. Ja siis seal oli veel üks selline ilmatuma suur akvaarium, kus ujus umbes kümmet eri sorti haisid, raisid, kilpkonnasid ja mitmeid-setmeid muid kalu. Ja suur soolvee krokodill ka, kuigi tema ei olnudki nii eriline, sest noh, ta ei liigutanud ennast. Väike pettumus oli ka - ühtegi kaheksajalga polnud kusagil.


Järgmiseks paar pilti sellest, kuskaudu ja mismoodi me Melbourne'i jõudsime:

Sellises metsas ööbisime


Sinine kraatrijärv

Kuukabarra empsile!

Haigupoiss tuli peale


Julge vallabi

Grott?


Mingi hulk apostleid

30m kosk Lorne'i lähedal

Suht siuke jurarrac park 

See kõik oli ammu, see Melbourne'i tulek. Sinna vahele jäi isegi jaanipäev! Päev enne jaanilaupäev lahkusime Davidi lambafarmist ja läksime otseteed poodi, et taastada oma lihasöömisrežiim ning osta veel mõnd head ja paremat, mida polnud ammu saanud - banaani, bataati, õuna... Suure sealiha tüki lõikasime tükkideks ja panime koos sibula ja äädikaga klassikalisse Eesti šašlõkimarinaadi - et liha oleks hall ja hapu, täpselt nii, nagu me harjunud oleme! Aga üllatus: Austraalia poeliha ei lähegi halliks! Isegi marinaadis seistes. Samamoodi ei lähe loomaliha steigid praadimisel teist värvi ja on ikka jumalast roosad... No aga see selleks. Maitses ikkagi hea. Jaanilaupäeva õhtul siis, jah, grillisime liha ja hüppasime üle lõkke. Isegi vihma sadas - no kui rohkem kodune tunne saab olla?


Ei kukkunud lõkkesse
Ilmselgelt ei kukkunud!

Täna õhtul tuleb meile külla Uku sugulane Kaie ja mina hakkan vaikselt juba pitsat küpsetama. Hakkisin kõik asjad varakult valmis, ühest poest leidsime isegi hästi suure purgi hapukurki, ja ootan veel paar tundi, et söök ahju pista. Uku remondib Beniga jälle autot, täna on kavas õli ja õlifiltri vahetus ning veel ühe jubina vahetamine, mille nimi ei tule mulle ei eesti ega ka inglise keeles meelde. Selline argielu idüll ongi, nagu ma juba korduvalt maininud olen. Pole väga soovi siukse külma ilmaga linna avastada, aga küll jõuab. Noh, otseselt pole väga aegagi olnud. Tulime Austraaliasse, aga elame sellist suhteliselt vaikset tavaelu. Harjutame :D Varsti on ju juba saabumise aastapäev ja pärast seda paari nädala pärast ju minu hällipäev. Ja siis tuleb juba kevad.Ja siis... Novot. Küll näeme, mis siis saab. Ma arvan, et midagi toredat niikuinii.

Lõpetuseks üks pilt sellest, kuidas Uku lambafarmis enda lokipügamist ootab:



Musi-musi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar