7. november 2015

Vilja* hingeelu ja muud tähelepanekud

*Ei ole Savisaar-Toomast, ei ole. Nisu on hoopis. 

Võtan oma mütsi.. ee... kiivri maha inimeste ees, kes suudavad oma blogi iga paari nädala järel täiendada. Ausalt noh. Ei ole siinkirjutajal seda oskust enam, tihti ka seetõttu, et ei tundu, et oleks hirmsasti maailmale midagi öelda. Ja ongi juhtunud nii, et augustist on saanud novembri algus, Halloween on selja taga ja meie päevad mööduvad vilja mõõtes, vaadates ja kogudes.

Aasta aega tagasi alles kohanesime Austraalia eluga, mina töötasin Ducks Nutsis ja Uku ehitusel higistades. 31. esimese oktoobri õhtul sõitsin Darwini lämbes õhus õhtul üheteistkümne paiku kodu poole, kui sinine power ranger mind rajalt maha võtta üritas, et ma ta pulga peal kusagile klubisse viiks. Olevikust blogida on aga hästi tagumine aeg. Täna on selleks ideaalne päev, sest üleeila sadas vihma, seega on mitmetel kasvatajatel nisu niiske (höhö) ja ei saa meile tuua seda. Istun oma sample standis, konditsioneer ümiseb mahedalt-jahedalt, joon kohvi ja kirjutan. Nii normaalne.

Aga tööst siis lähemalt. Vist proovime kirjutada niimoodi tagurpidi ajalugu, sest ma ei jaksa ega oska kirjutada Melbourne'i lõpupäevadest kohe. Sellest hiljem. Et siis: pidime tegelikult algselt hakkama tööle Viterra heaks, mis on üks teine viljafirma, käisime isegi väga põhjalikus tervisekontrollis, kus nii kopsud, kõrvad kui ka selgroog said ülevaadatud, aga kuna nad mökutasid meie nn ametliku töölepinguga nii kaua, sattus meie teele hoopis GrainCorp ja nendele töötajaid vahendav Agrilabour. Agent müüs meile töö nii hästi maha, et samal päeval ütlesime Melbsis tööd üles, pakkisime nädalavahetusega asjad ja hakkasime esmaspäeval Toowoomba poole vurama, kus minu töö koolitus olema pidi. Reis oli üsna sündmustevaene, loodust eriti mahti vaadata ei olnud, sest Melbourne'ist Toowoombasse on umbes 1500km ja aega oli kolm päeva. Punane batoonike andis kuuma ja jõudsime õigeks ajaks kohale.

Sämpleri ehk viljaproovide võtja koolitus kestis kaks päeva ja sellel osales peale minu ja Uku veel neli eestlast - üks nendest Uku kursakaaslane ja teine tema peika. Samal ajal toimusid maja peal veel weighbridge'i ja muud koolitused, kus osales veel umbes kuus eestlast. I kid you not. No tegelikult oli asi ilmselt selles, et seesama ülihea müügimees-agent Tony oli pannud kuulutuse feisbuki gruppi Eestlased Austraalias ja kena tunnipalk meelitas kohale hea hulga noori ja tarmukaid maarjamaalasi. Jah, koolitus oli väga lahe ja asjalik, õppisime ära tundma korralikku nisu ja probleeme, mutukaid-putukaid, umbrohuseemneid ja kõiki kaadervärke, millega ka parameetritest numbreid välja meelitada. Lõpus oli kaheosaline eksam, saime kõik üle 90%. Ajee.

Mida hea lugeja peab meeles pidama, on see, et austraallased on innukad koolituskultuuri viljelejad. Järgmised kolm koolitust toimusid meil järgmises linnas nimega Goondiwindi. Kahjuks olid kaks koolitust kolmest täiesti mõttetud - toodi suur hulk inimesi ühte ruumi istuma ja täideti kõik koos mingeid etteantud "teste" ja vaadati "asjalikke" slaide. Esimese suure koolituse päeval pandi esimesed kaks tundi projektorit üles. Njaa... Ka eestlaste hulk oli tõusnud - kokkulugemisel oli meid  vist seitseteist - rohkem kui austraallasi, ent siiski vähem kui asiaate. Sõbrunesime paari sakslasega ja siis veel Katri ja Martiniga. Katri, nimelt, oli samuti juba varem Ukuga tuttav, kuna nad õppisid samal ajal ülikoolis enam-vähem sama asja (bioloogia ja ökoloogia võib minu arvates kategoriseerida sarnasesse klassi).  Õhtuti, koolituste vahepeal, sõitsime Goondist 25km kaugusel asuvasse telkimispaika ööbima. Seal oli hästi mõnus - saime üle pika aja käia ujumas jões, millel oli liivapõhi ja isegi liivakallas. Õhtuti tegime lõket ja nautisime jahedust, sest jah - olime jälle sattunud Melbourne'i eestilikust kliimast otse Austraalia lõõskavasse kevadesse. Uku proovis jõest kala ka püüda, aga seda seal ei olnud. Oli hoopis üks madu, keda mina küll ihusilmaga ei näinud, aga kes tõesti vees ujunud oli. Ja kuival maal oli paar päris volaskit sisalikku, üks isegi ülemeetri-mees, hea hunnik valgeid kakaduusid, erinevaid papagoisid, mõni pelikan ja käputäis muid sulelisi. Neid siin ikka jätkub, endiselt :)

Liblikas munes vännilakke nöörimunad!



Jee!

Kaksisjee!

Kahest suurest sisalikust väiksem

POV pilt Uku nautlemisest võrkkiiges

Mingil hetkel keset koolitusi saime ka siis teada, et peame minema sellisesse kohta nagu Talwood, aga et millal - seda ei teadnud keegi. Seega võtsime koos Katri ja Martiniga neljakesi ette reisi Sundown National Parki, kus veetsime kaks ööd, matkasime, ujusime ja tsillisime niisama. Veesilmad, kus me ujumas käisime, olid päris karastavad. Matkarajad olid sellised nagu Austraalias tihti kohtab  - kaardi peal märgiliselt olemas, aga reaalsuses umbes sellised, et "no mine kõnni nüüd ise, kust tahad, ega sul mingeid rajamärke ega muid asju ju vaja ei ole". Ei midagi lummavalt ilusat. Ehk oleme ka juba ära hellitatud...




Valuskaktused, kes mind ja Katrit kiusasid

Uku takistusrada

Rõõmsad ujurid

Martin suvikõrvitsa-valves 
Aa, Texases käisime ka korra

Nonii. Ja siis kolmandal matkapäeval saime agendilt sõnumi, et pistke aga Talwoodi poole ASAP punuma, homsest hommikust algab töö. Meie nii õnnelikud, ostsime Goondist veel nädala aja toidu kaasa ja mulle paari tööpükse ja vurasimegi Talwoodi. Jõudsime kohale, läksime ülemuse juurde ja saime väikese pettumuse osaliseks  - tema olevat öelnud, et las tulevad siia, kui tahavad, aga paar päeva veel kindlasti tööd ei ole. Nojah. Kolisime siis sisse ja hängisime paar päeva niisama. Teha pole siin eriti midagi, kõik on siuke kuiv loodus ja Talwood ise on üks pubi, üks pood, postkontro, politseijaoskond, kool ja siis umbes kaks tänavat maju. Kõik :D See-eest majutuskoht on kena, toas on konditsioneer ja köögis on VIIS külmkappi pluss üks külmakirst. Põhimõtteliselt on ruumi umbes terve armee toidu hoidmiseks. Sellega oleme rahul. Alguses olid toas ka sellised aukuvajunud põhjaga reformvoodid [ekss: reformpõhi on vetruvatest traatspiraadlidest voodipõhi - vanainimesed, miks selline sõna?], mille me kokku lükkasime, aga paari päeva pärast otsustasime, et aitab augus magamisest ja tõime autost oma truu madratsi tuppa. Uni oli kohe palju rohkem magamisväärt.

Ja siis hakkas TÖÖ. Tegelt on nii, et sellele suurfirmale ei meeldi vist, kui nende logoga pilte üles pannakse, aga loodan, et mu minirahvuse minikeeles kirjutatud tekst nende filtriteni ei jõua :P Nojah. Ma ei tea, kui palju te viljakogumispunktide hingeelust teate, aga see käib nii: tuleb veoauto, mina võtan proovid, et mõõta, kui palju on nisus niiskust, proteiini, muud jampsi ja kui palju konkreetse lasti testkaal on. Nende mõõdikute põhjal määratakse, mis klassi vili kuulub. Siis kaalutakse seda suure pealesõidukaalu peal ja siis saadetakse sinna, kuhu ta minema peab - kas suurde kuhja või siis silomajja. Uku töötab suure kuhja masina operaatorina õues. Kõik tööd on sellised filosoofidele sobivad, et mitte öelda "vaiksel ajal tükk tühja passimist". Sellegipoolest, pean tunnistama, et minu jaoks on see üle pika aja väga mõnus - ei pea kogu aeg naeratama (eestlase raskused) ja võib rekkameestega niisama lorajuttu ka ajada. Kuklas silmi ei pea olema ja esinduslik riietus tähendab viljatolmust pluusi ja helkurvesti. Kõik on selline mõnus... sundimatu. Koolitusel küll hirmutati meid, et rekkamehed võivad olla ebaviisakad ja vahel on neist raske aru saada, aga siiani on küll vastupidi olnud. Jällegi - muidugi on jobusid igas valimis, aga lõviosa on sellised viisakad naljamehed, kes vahel isegi toovad kingtuseks šokolaadi ja komme. Kellele siis šoks ei meeldiks, onju? Oleks mul parem telefon, siis vist oleks neist pilte ka klõpsinud, aga seda vist kahjuks ei juhtu.

Töökaaslased on väga erinäolised - kaks vanemas keskeas naisterahvast, kes elavad koos (silmapilgutus), üks pikk indiaanlase moodi mees Ray, üks tätoveeritud punapea Brittany, kes eile 21 sai, üks veeauto juht Melissa, kellele hirmasti suured masinad meeldivad, ülemus Hugh, kes on nagu selline sõbralik luukere (ja kes enda nimeks sõnumite alla "Hui" kirjutab), ja tema naine Lynette, keda me isekeskis Ukuga Piripiigaks kutsume, kuna ta oli algul veidi sellise... hüsteerilise temperamendiga. Vähemalt alguses tundus nii. Nüüd on kõvasti tšillimaks muutunud :)

Nii, mis veel. Jah. Ühesõnaga teeme kõvasti tööd. Esimesel nädalal tuli 80 töötundi, mis on lausa kahe täiskoha tunnid, teisel see-eest ainult 44 minul, kuna oli vaikne ja ei pidanud paar päeva tööl olema. See muidugi tegi meele veits mõruks, kuna toas passida, kui enamik teisi tööl on, pole eriti mõnus. Muidugi on mitu asja, mida ma oleks samal ajal võinud kirjutada/lugeda jne, aga kui kuuled, et tegelikult veoautod sõidavad ümber maja, siis tekib kuidagi trots ja blokk ja ei taha midagi teha. Vaatasin siis paar filmi ja mossitasin niisama, aga uue nädala esmaspäevast sain jälle tööle ja kuni tänaseni olen iga päev vähemalt kümme tundi teinud. Täna olen tööl olnud juba peaaegu kuus tundi, aga ilm on väga heitlik ja laste on tulnud ainult kümne ringis. Just tõusis väljas nii suur tuul, et ma loodan, et see seda papist majakest, kus ma istun, ümber ei puhu. Päriselt kohe. Eelmisel nädalal oli paar korda äikesetorm ka. Ja noh, nüüd läks elekter ära. Ojee. Oo. Tuli tagasi. Läks ära. See on reaalajas raporteerimine :D Ei tea, kas peaks pillid kotti panema ja tuppa ära minema?

Okeeei. Oli suur vihm, suur tuul ja elekter oli mõnda aega ära. Just enne kõige rajumat vihma tuli mingi suur ülemus ja hängis veits aega minuga siin ständis. Tuli uksest sisse, tutvustas ennast, et tema on Pat, aga midagi muud ei öelnud. Mingil hetkel ma siis mokaotsast pärisin, et kes ta ka on ja mis asjus, siis ütles, et selle mehe ülemus, kes eile käis. No ja juba eile oli mingi ülemuste ülemus. Väga põnev.... aga veidi asjatu käik, kui minu käest küsida :D Ja nüüd jälle päike paistab, kuigi õhk on mõnusalt jahedam, mitte nagu enne. Järgmiseks paar pilti meie tööelust:

Uku kiitus püsib tänase päevani tahvlil

Mul on kiiver!

Esmakordne aussis: konnad vetsupotis

Lemmar pilt ühe veoauto peal

Nii. Mis siis veel? Aa, tulevik on ka veel. Sellega on nii, et oleme siin Talwoodis veel järgmise reedeni ja siis hakkame sõitma Griffithi poole, kus meil 17. ja 18. november Casella veinitehasesse intervjuud toimuvad. Uku kandideerib laboriassistendiks ja mina veoautosid kaaluma (või tegelikult, ükskõik, mida - ausalt, ma pole valiv, kaalun kõike, mis ette antakse) - no et oleks natuke huvitavam ja võib-olla kergem, kui päris liinitöö peal pappkaste kokku panna. Uku jaoks oleks eriti lahe näha veinitööstuse köögipoolt ja võib-olla midagi isegi kõrva taha panna, et tagasitulles ära kasutada. Sest ega me ju ei tea, mis meist Eestis tagasi olles saama hakkab :) Kõik, kes seda loevad, ja mulle hästi lahedast tööd pakkuda tahavad, mis näiteks kaudselt kirjutamisega seotud on, andke teada :D

Vahelduseks veel mõned pildid sellest ajast, kui me veel Melbsis elasime, suures akvaariumis ja hiljem loomaaias käisime ja minu sünnipäeva pidasime.



Ninakala!


Sünnipäevalaps, üsna kraps veel

Panoraam juustega

Ilus crimson rosella


Meie kodu kaugel vasakul

Loomaaia liblikamaja


Ja siis paar pilti ikkagi ka sellest, kuidas me Toowoombasse reisisime:



Koorus meie silme all
Rohkem vist ei olegi väga midagi. Või tegelikult loomulikult on hääästi palju, aga kõik ei tule meelde. Ahjaa - konnad vetsupotis olen nüüd ära näinud ja nad on hästi armsad. Duširuumis passis mitu päeva üks hiigelsuur ämblik, aga kuna ta oli paigal, siis hirmus ei olnud. Eile öösel, kui pissil käisin, sain ka minisüdari, sest pimedas hüppas mulle üks konn pähe ja sealt käe peale ja sealt kuhugi minema. Ma loodan südamest, et see oli konn... Tegin sellist lämbuvad hirmuhäält, katsusin oma niisket kätt ja läksin magama tagasi. Siuke värk ongi.

Ma rohkem ei kirjuta, sest siis jääb väike lootus, et on varuks ka midagi ja järgmine postitus tuleb pigem varem kui hiljem. Onju.

Musi-musi!